Anti Lillak (MTÜ Hõimulõimed laekur)

Seda, et Eesti emamaast lõuna pool on asunud keelesaared Leivu, Lutsi ja Kraasna, teadsin ma tänu entsüklopeediate lappamisele juba kooliajal. Hilisemas elus olen lugenud Oskar Kallase teoseid kraasna ja lutsi maarahvast, samuti ise paaril korral sattunud Ida-Lätti Lutsimaale (Kraasnaga on mõistagi lood keerulisemad, kuna see asub Venemaa veriseis hambus). Nii et võib öelda, et vähemalt midagi olen nende kahe lõunaeestilise keeleenklaavi kohta õppinud. Kolmas nimetatuist, Leivu keelesaar on märksa mõistatuslikum. Kallas sinna vist oma reisidel ei jõudnud ega kirjutanud temast ka ühtegi kokkuvõtvat teost. Käisid küll teised, kes kogusid ja ka avaldasid kirjasõnas omajagu keelenäiteid – näiteks Valter Niiluse 1937. aasta prantsusekeelses üllitises “Valimik leivu murdetekste / Choix de textes dialectaux leivu” (mida ma paraku veel lugenud pole) ning uuemast ajast Eesti murrete sarja IX kogumikuna ilmunud “Lõunaeesti keelesaarte tekstid” (Mets jt 2014). Samas valgustavad needki seda põnevat maailma vaid osaliselt, piirdudes peamiselt keele ja kohaliku folklooriga. Kõike muud tuleb korjata kildhaaval erinevatest kirjutistest, kusjuures nendegi puhul jääb tihtilugu mulje, justkui püüaksid nad nimme varjata kõiki nende käsutuses olevaid salateadmisi leivude kohta.

Aga hoolimata tõigast, et viimased leivu keele mõistjad suundusid teispoolsetele radadele millalgi 1970. või 1980. aastatel, on see maa, kus teda parematel päevadel üsna laialdaselt kõneldi, endiselt alles. Ja mis päris oluline – ta pole meist tegelikult sugugi kaugel. Teadmine sellest ei andnud mulle juba tükimat aega rahu. Nii et kui tänavu sügisel terendas mul novembri alguses üks vaba nädalavahetuse päev, haarasin ma härjal otsustavalt sarvist ning sõitsingi lõunasse, Põhja-Lätti, et müütilist Leivumaad oma silmaga näha. Eeltöös oli mulle suureks abiks eelmainit “Lõunaeesti keelesaarte tekstid”, kus välja toodud ka kunagiste leivu külade kaart. Üürikese päevavalguse tõttu piirdus mu käimine vaid kümnekonna külaga – vähemalt teine samapalju jäi mõneks muuks korraks – , aga ega ei saagi nõuda, et keegi üheainsa päevaga tervet maad läbi jõuaks käia. Küll jõuame veel…

Võrumaalt pääseb Leivumaale üsna hõlpsalt näiteks läbi Mõniste Hoppa (läti Apesse) ja sealt Riia-Pihkva kiviteele sõites. Kiviteel tasub hoida paremale, see tähendab Riia poole ning läbida sündsalt piirkiirust hoides (nägin ise, kuidas eravärvides politsei ühe rikkuja kõrvale oli tõmmanud) mõne kilomeetri, kuni silma jääb vasakule Trapene peale osutav suunaviit. Trapenest läbi sõites tervitavad õige pea rändajat külad ja talud, kus kunagi kõlaski meile lähedane maakeel. Kõigil neil paikadel olid toona leivulikud nimed, mida praegu pole mõtet siltidelt ega ilmselt ka kohalikelt inimestelt küsida – on üsna väheusutav, et nad neid veel teada võiksid.

Kui lutsi ja kraasna keelesaarte puhul näikse keeleteadlaste seas pigem valitsevat seisukoht, et nad pärinevad suhteliselt hiljuti, vaid mõnesaja aasta eest Võro- ja Setomaalt lahkunud väljarändajatest, siis leivude (nimetatud vahel ka Koiva maarahvaks) puhul kipub vaekauss kalduma pigem väga vana algupära kasuks. Kunagi ulatus nende asuala peaaegu Võrumaa Hargla kihelkonnani välja, nagu viitab neist 1782. aastal esimesena kirjasõnas kõnelenud sulemees August Wilhelm Hupel. Päris õlg õla kõrval leivud võrokestega siiski enamasti ei elanud – nagu ma isegi veenduda võisin, on Leivumaa mõnes kohas praegugi palistatud üsna laiade metsa- ja soodevöödega – ning leivu keele ühisjooni Edela-Võromaa keelepruugiga on seletatud pigem hilisema omavahelise läbikäimisega, mitte niivõrd keelte omavahelisest lähedusest. Soome keeleuurija Petri Kallio peab leivu keelt üldse kõige esimeseks vanast lõunaeesti keelest eraldujaks. Mingid sidemed on leivudel olnud vanasti liivlastega, hilisematel aegadel aga on leivude kõnet mõjutanud läti keel, eelkõige ülemläti latgale murre.

Varasemast, kahtlemata üsna avarast Leivumaast on andmeid vähe ja needki pigem kaudsed, oletatavad ja tuletatavad. 19. ja 20. sajandil elas leivu rahvast Trapene, Alamõiža (Lejasciemsi) ja Aluliina (Alūksne) vahelisel maa-alal, peaasjalikult Tüüremõiža (Dūre), Alamõiza, Ilsna (Ilzene) ja Sältna (Zeltiņi) valla kokku paarikümnes külas. Kõiki neid pole tänapäeval enam vist enam õieti olemaski, sest Läti mõistes, eriti pealinnast Riiast vaadatuna on see kant ikkagi väga kauge ääremaa, kus elanikke üleüldse napiks jäänud. Üldisest hingedekuisest nukrusest hoolimata võis mu teekonnal näha nii omi asju ajavaid inimesi kui ka mõnda peni või kassikest ning vähemalt üht suuremat lihaveiste karja. Leivumaal elatakse. Leivumaa elab.

Leivude suhetel liivlastega tasub veel korraks põgusalt peatuda. Nimelt tähendab rahvanimi ‘leivu’ ei midagi muud kui kohalikku varianti sõnast ‘liivlane’. Mõned varasemad uurijad ongi leivusid pidanud liivlaste rühmaks, kuid keeleandmed päris nõnda julgeid järeldusi teha siiski ei luba. Pigem näib, et leivud ja liivlased olid kuni keskajani naabrid, kuni põhja poole liikuvad lätlased nad teineteisest lahutasid ning nii liivlaste kui leivude keeled-kultuurid jäid üha tugevama läti mõju alla. 20. sajandil oli leivu keelt igapäevaselt juba päris harva kuulda ning keelemõistjate kõnesse sugenenud omajagu läti laenusid. Eks see võib olla põhjuseks, miks ühel keskmisel lätikaugel (lõuna-) eestlasel võib-olla leivu tekstidest praegu kohati raske aru saada.

Aga et te ei peaks pelgalt jääma minu vahendatud väidete meelevalda, olgu siinkohal esitatud ka jupp leivukeelsest jutust, mida 1850. aasta paiku Andrini/Andriņi külas sündinud Andrējs Krievs kõneles 1911. aastal Alamõižas/Lejasciemsis keeleteadlasele Heikki Ojansuule. Siis saab igaüks ise näha, kui palju ta sellest aru saab ning kui kauge või lähedane tundub leivu näiteks võro keelele.

Mina eilä lätši kodõ buole un zis Kuova man uike venet: is tule ütsegi venet andme; zis mina istä maale. Mina uodi tunni aige un zis tulle ütš kabein Kuova viirde. Mina palleži: anna mulle venet. Tuu üttel´: mina ei taia’ nõste šinnu üle. Zis mina jätti jumalege, lätši ette buole. Lätši ütte versta. Tan ütš nuur poiš äešt´; pallezi mina tuud: nista minnu üle! Ta poiš ništ´ mu üle. Zis mina tehnäži tuule kui duu saat´ mu üle. […]

(Raamatust “Eesti murded, IX. Lõunaeesti keelesaarte tekstid” (2014), lk 35, minupoolne kirjaviisi lihtsustus)