Soomlased on eestlaste jaoks ilmselt tuntuim hõimurahvas. Kokku umbes 6–7 miljonist soomlasest elab enamus (4,7–5,1 miljonit) Soome Vabariigis. Märkimisväärselt on soomlasi ja soome juurtega inimesi ka Rootsis, Norras, Venemaa Föderatsioonis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas ning mujal.
Soome keel liigitatakse uurali keelkonna läänemeresoome haru põhjarühma. Samasse rühma kuuluvad veel karjala, lüüdi, isuri ja vepsa keeled. Soome keelt kõneleb emakeelena umbkaudu 5 miljonit inimest. Ungarlaste järel on soomlased rahvaarvult uurali keelte kõnelejate seas teisel kohal. Soome keel jagatakse tavaliselt lääne- ja idamurderühmaks (mõned murdeuurijad eristavad veel ka põhjarühma) ning need omakorda mitmeks erinevaks murdeks.
1 – edelamurded, 2 – Häme murded, 3 – Lõuna-Pohjanmaa murded, 4 – Kesk- ja Põhja-Pohjanmaa murded, 5 – pärapõhjamurded, 6 – Savo murded, 7 – kagumurded.
(Kaart: https://bedlan.net/data/)
Kaasaegne soome rahvus on kujunenud mitmest kunagisest Lõuna-Soome aladel elanud etnilisest rühmast – pärissoomlastest, hämelastest, savokatest ja karjalastest. Aastasadade jooksul liikus neid põhja poole saami asualadele, ent ka mujale. 17. sajandil rändasid paljud soomlased, eeskätt Savost ja Äyräpää kihelkonnast Ingerimaale, pannes nõnda aluse ingerisoomlaste ehk ingerlaste etnilisele rühmale. 16. sajandi lõpul ja 17. sajandi alguses tuli soomlasi ka Põhja-Eestisse, kus nad aga võrdlemisi kiiresti eestistusid. Pikemalt säilitasid oma identiteedi Lõuna-Rootsist kuni Põhja-Norrani asunud nn metsasoomlased. 18.–19. sajandil Põhja-Norrasse liikunud soomlastest kujunes kveeni rahvas. Seoses 1809. aastal Venemaa ja Rootsi vahel Tornio jõele tõmmatud piiriga jäi arvestatav hulk soomlasi elama Rootsi poolele. Neid nimetatakse Tornio oru soomlasteks või meälasteks ning nende keelt meä keeleks.
Alates 12./13. sajandist kuulus suur osa tänapäevasest Soomest Rootsi Kuningriigi koosseisu. Soome kirjakeele arendamisse andis suure panuse 16. sajandi reformistlik vaimulik Mikael Agricola. 1809. aastal läks enamik soomlaste asualast Venemaa koosseisu ning siin loodi teatud autonoomiaga Soome Suurvürstiriik. Rahvuslik ärkamisaeg algas Soomes veidi varem kui Eestis. Nii näiteks avaldas Elias Lönnrot soome rahvuseepose „Kalevala“ 1835. aastal (eesti „Kalevipoeg“ ilmus esmakordselt 1857–1861). Täieliku iseseisvuse kuulutas Soome 6. detsembril 1917. Pärast valgete ja punaste vahelist kodusõda ning põgusat üritust luua kuningriik valis Soome vabariikluse tee. Aastatel 1918–1922 osalesid paljud soome vabatahtlikud nn hõimusõdades – sõjalistes konfliktides Karjalas ja Põhja-Ingeris, eesmärgiga liita Soomega karjalaste asualasid või toetamaks hõimurahvaid nende vabaduspüüdlustes (sellesse ritta kuulub ka soomlaste panus Eesti Vabadussõtta). 1939.–1945. aasta sõdade tulemusel pidi Soome loovutama Nõukogude Liidule mitmeid idapoolseid alasid, kuid suutis kõigest hoolimata säilitada omariikluse.
Eesti ja Soome vaheline koostöö algas juba 19. sajandil ning on olnud tihe ka 20. ja 21. sajandil (suurem paus oli selles vaid vahetult II maailmasõjale järgnevatel aastatel). Tänapäeval tegeleb Eestis soome keele ja kultuuri tutvustamisega Soome Instituut, kellel on kontorid Tallinnas ja Tartus. Soomlaste kohta pakub eestikeelset infot ka Fenno-Ugria Asutuse koduleht.
Hõimulõimedel on olnud viljakas koostöö Soome hõimuliikumisega – mitmed meie soomlastest liikmed on tegevad ka põhjanaabrite soome-ugri organisatsioonides ja akadeemilistes institutsioonides. 2023. aastal esines ansambel Kännu Peal Käbi soome-ugri kultuuripealinnas Kuhmos toimunud folkloorifestivalil Sommelo. 2024. aastal panustasime Soome Instituudi eestvõttel toimunud Mikael Agricola nimelise soome keele olümpiaadi korraldamisse Eesti koolinoortele.
Soome Instituudi koondatud soome keele õppematerjalid
Tallinna Ülikooli soome keele digitaalne õppematerjal eesti õppijale
Keelesilla soome keele õppematerjalid
Hõimulõimede koostatud soomekeelsete laulude esitusloendis Spotify’s ja Youtube’is
Yle Areena
Soome filmide veebikanal