Anti muljetab Fenno-Ugria Noorte autoreisist Eesti-poolsele Setomaale.

Ühel sügisesel Fenno-Ugria Noorte koosolekul tekkis meil plaan teha väljasõit Setomaale. Mõnda aega elas see idee lihtsalt mõtetes ning vahepeal polnud üldse kindel, kas asjast ikka asja saab. Aga päris detsembri alguses pani meie vanem Anna ette korraldada matk päriselt ära ning ettevalmistused muutusid konkreetseks.

Nii sündiski, et laupäeval, 7. detsembri hommikul kell 8.00 kohtusid Tartu Ülikooli peahoone ees viis Setomaa-huvilist funlast – Anna, Stefan, Koen, Naoki ja Anti. Istusime autosse ning alustasime koidu-eelses hämaruses teekonda mööda Räpina maanteed, et päevavalguseks Setomaa piirile jõuda.

Ületanud Võhandu jõe silla, oli meie esimeseks peatuseks põhjapoolseim seto küla Võõpsu. Tegelikult on olemas koguni kaks Võõpsut – Võhandu vasakkaldal Võrumaa Võõpsu ning paremkaldal Setomaa oma. Kesk- ja varauusajal jooksis riigipiir mööda jõge just nende kahe vahelt läbi. Tutvusime 1710. aasta paiku ehitatud tsässona ehk kabeliga, milletaolisi leidub paljudes Setomaa külades. Tsässon on pühitsetud Pühale Nikolaile ehk Migulale. Vanasti toimus Võõpsus migulapääväl (6. detsembril) suur laat, kuhu sõideti laevade ja paatidega kohale mujaltki Pihkva järve äärest. Viimane jääb Võõpsust kõigest mõne kilomeetri kaugusele.

Võõpsu tsässon asub tegelikult vana kalmistu peal, kuid kõik hauakääpad ja -tähised on praeguseks ammu kadunud.

Edasi sõitsime Pihkva järve äärsesse Beresje külla, mis on teadaolevalt Setomaa ainus vene vanausuliste asula. Kuna vanausulised on läbi sajandite hoidnud teistest pisut omaette, siis on neil ka oma väike kalmistu. Lugesime hauakividelt nimesid ja kiikasime taamal laiuva halli järve poole. Ilm hakkas näitama oma märjemat ja tuulisemat palet.

Beresjest veidi lõuna pool on järve ääres teinegi vene küla Lüübnitsa, mille rahvas peamiselt õigeusklik. Kõrge vaatetorni tipust avanes hea vaade Kolpino saarele, mis jääb tänapäeval Venemaa Föderatsiooni territooriumile. Torni tipus oli tuul juba päris karge.

Terve järvekallas oli muinasajal üsna tihedalt asustatud. Vasakul paistev maasiil ongi Kolpino saar.

Edasi viis meie tee läbi metsa ja iidse seto küla Laossina. Peatusime Mikitamäe keskuses tsässona juures, mis on Ruhnu kiriku järel Eesti vanuselt teine puithoone (ehitatud tõenäoliselt 1694. aastal). Mikitamäe naaberküla Rääsolaanõ nimi võib aga mõtisklust pakkuda uralistidele. Rääsolaanõ vana venekeelne nimi Чернолесье tähendab musta metsa. On välja pakutud, et sõna “rääso-” (millel eesti ega seto keeles tähendus puudub) pärineb ersa sõnast “raužo”, (“must”). Kuidas sattusid mordvalased Setomaale kohanimesid andma, sellel puudub üks veenev seletus, aga ega seost välistada ka ei saa, sest lõunaeesti ja mordva kultuurides leidub teisigi iidseid kontaktidele viitavaid ühisjooni.

Külm näpistas Mikitamäel järjest edukamalt.

Aga oli veel vara pugeda sooja. Tegime põike ka veel Väiko-Rõsnasse sanatooriumi randa tutvumaks Setomaa tänapäevase turismi- ja rekreatsioonitööstusega, ning samuti Podmotsasse. Siin on samuti üks väike keskaegsete kiviristidega kalmistu. Läbi küla jalutades sattusime taas järvelahe äärde.

Podmotsa on praegu piiriküla – teisel pool vett olev Kulje küla jääb juba Vene poolele. Tähelepanelik fotouurija leiab teiselt kaldalt üles ka ilusa saja aasta vanuse Püha Ilja kiriku. Jää polnud jõudnud järvepinda ära katta, kuid silla ääres oli juba üht-teist saavutanud.

Pihkva järve madalad ja lagedavõitu kaldad lubasid tuulel teha, mida ise tahtis. Soov sooja saada muutus meis kõigis aina tugevamaks ning kõht hakkas ka enda olemasolust märku andma, sestap otsustasime Värskas teha ühe korralikuma lõunapausi. Istusime maha Seto Talumuuseumi Tsäitares ning lasime kohalikel toitudel hea maitsta. Kõhud said täis, kuum jook tegi seest asjad taas soojaks ning õige pea olime valmis oma tähtsat teekonda hooga jätkama.

Järve äärest liikusime nüüd aina rohkem sisemaale. Tahtsime käia ära Saatse muuseumis, kuid sinna jõudmiseks tuli teel läbida paar jupikest Venemaa Föderatsiooni. Kõik läks nii, nagu pidi, ning peagi jõudsime kirikukülla Saatsesse, vana pärisnimega Saatserinna. Enne muuseumit jalutasime natuke ringi surnuaias. 1801. aastal valminud Püha Paraskeva kirikul on praegugi aktiivne kogudus, ehkki küla enda hiilgeajad näivad selgelt jäävatmöödunud päevadesse. Siiski koguneb iga juuli viimasel reedel päätnitsapääväl aukartustäratav hulk Saatserinna nulgaga seotud rahvast kirikupühale ja omaste haudadele. Valge kiriku kõrval on surnuaiatara taga tegelikult teinegi pühakojaks ehitatud hoone. See ehitati enne II maailmasõda – niipalju, kui mäletan, oli eesmärk jaotada Saatse kirikukogudus eraldi seto ja vene kogudusteks, et saaks mõlematele pidada emakeelseid jumalateenistusi. Uus kirik ei saanud aga õieti tegutseda; nõukogude ajal muudeti see remonditöökojaks ning praegu seisab ta niisama hüljatult.

Saatserinna surnuaias on nii setode kui ka lähedaste järveäärsete venelaste hauaplatse.

Leidsime surnuaialt üles ühe pisikese nunnu kiviristi. Keskaja lõpus valmistati neid Pihkvamaal pea igas võimalikus mõõdus. Kalmistule on maetud ka 1919. aastal enamlaste ohvrid – oma usu tõttu surmatud Püha preestermärter Vassili ja tema kaaskannataja Stefan.

Internet ütles, et Samarinna külas, päris Eesti-Vene kontrolljoone kõrval olev Saatse muuseum on ka talvisel poolaastal nädalavahetustel külastajatele avatud. Tegelikult tuleb selleks eelnevalt ette helistada – mida meie ei teinud – , aga meil läks siiski hästi, sest muuseumisse pidi varsti tulema ka veel üks teine seltskond ning maja oli selleks veidi varem lahti tehtud. Saime igatahes rahus ringi vaadata, tutvuda kohaliku ajaloo ja kommete ning traditsiooniliste talutööriistadega.

Muuseumi soojus oli muidugi samuti igati tervitatav.

Teisel korrusel oli väljas valik Saatse muuseumi kunagise juhataja, kunstnik Renaldo Veeberi töid, sealhulgas terve rida viljakusjumaluse Peko kujusid.

Kuna muuseumihoone on pikka aega tegutsenud koolina, siis oli siin ka omaette ruum nõukogudeaegse koolielu tutvustamiseks. Siin tegime ühispildi.

Andsime omapoolse panuse muuseumipoe käibe kasvatamiseks ning vahtsed seto kirjanduse, ajakirjanduse ja helikunsti näited põues, põikasime korraks muuseumi taha metsatukka, et näha oma silmaga, kust jookseb riikidevaheline kontrolljoon. Hoidsime sellest siiski kombekohaselt mõõdukasse kaugusesse.

Vihmakene ei tahtnud järele anda, kuid meid see oluliselt ei seganud. Saatserinna nulgast sõitsime mööda üsna uut maanteed läände Raakva nulga poole. Teel peatusime Kolossova külakeses, kus on Jumalamäeks kutsutud küngas. Pärimuse järgi kogunenud siia siitilmast lahkunute hinged, kelle Jumal üles taevasse tõstis. Uuel ajal on põndakule püstitatud Renaldo Veeberi üleelusuurune Peko kuju, kellele on toodud erinevaid ande.

Tähelepanelik silm märkas Jumalamäe puude vahele seotud tiibetikeelseid palvelipukesi. Ilmne, et seto kultuuriliikumise haare on üleilmne.

Kolossovast panime läbi Vorobi, Vaartsi, Vedernika, Säpina, Matsuri, Koidula, Võmmorski ja Jaanimäe ühte Setomaa ja tegelikult terve Soome-Ugri maailma kultuurilisse keskusesse – Obinitsa. Esmalt vaatasime oruperve  seto lauluemadele pühendatud kiviskulptuuri ja mälestuskive. Taamal paistvas hoones tegutsesid muide tsaariaja lõpus üheaegselt kirik ja kool.

Kuidagi ei võinud vahele jätta maailma esimest soomeugri lipuväljakut, kus lehvivad hõimurahvaste kõik lipud, niipalju kui neid on praeguseks loodud. Obinitsa kandis 2015. aastal soomeugri kultuuripealinna uhket tiitlit, kuid kontaktid on hõimurahvastega olnud muidugi märksa pikemaajalised ning kestavad praegugi.

Detsembrikuu päev on lühike. Pärastlõunal hakkas hall päev tumedaid toone juurde keerama ning Obinitsas sai selgeks, et jõuame külastada veel vaid ühte paika. Üks mõte oli vaadata Eesti kõige kõrgemat liivakivipaljandit Härmä küla lähedal Piusa jõe ääres, ent viitade puudumisel ei leidnud me päris õiget metsateejuppi üles. Seetõttu tegin plaani sõidu pealt ringi ning viisin meid Jõksi külla. Jätsime auto ootama, ise aga jalutasime mööda metsateed edasi, kuni jõudsime päris Piusa jõe kõrgele kaldale. Kitsas trepike juhatas rändajad alla mäsleva veepiirini. Terve päeva kiusanud külm tuul jättis meid siin jõeorus viimaks rahule.

Teisel kaldal algas juba Võrumaa. Veel mõni aasta tagasi läks üle Piusa õõtsuv rippsild, kuid praegu oli sellest alles veel vaid üksik tross. Seiklushimuline ja piisavas füüsilises vormis matkaja võib muidugi sellegi abil jõe ületada, meie jätsime avantüüri siiski igaks juhuks tegemata. Võrumaa poolsel kaldal asub järskude nõlvadega maaneemik, kus nii pronksi- kui rahvasterännuajal asus linnus, pärast aga tunti seda Pääväpüürdmise (päevapööramise) mäena, kuhu käidi ande toomas ja päikest palumas. Nii et taas üks salapärane koht.

Ent isegi jõge ületamata leidus siin piisavalt põnevat. Olime nimelt jõudnud otse Kalmetumäe liivakivipaljandi kõrvale. Võimalik, et müür on oma nime saanud selle peal või lähistel olnud vanast külakalmistust. Paljandist on paleontoloogid leidnud Devoni ajastu rüükalade ja varajaste kahepaiksete fossiile. Meie tähelepanu tõmbas aga päris vee ääres mustav koopasuu…

Muidugi tuli asja lähemalt uurida ning peagi oli kogu FUNi matkaseltskond koopas.  Petseri kloostrikoopad ulatuvat rahvajutu järgi Kiievisse välja, Kalmetumäe müüri koobas on neist, noh, veidi lühem. Sõdade aegu olla kohalik rahvas siit mõnelgi korral ohu eest varju leidnud.

Õnnelikult koopast välja saanud, naasime auto juurde ning sõitsime läbi hämarduva Võrumaa tagasi Tartusse. Kes sai, lasi silma korraks looja (mina roolis seda endale lubada ei võinud) ning mõtles küllap, kus võiks järgmisena ära käia. Eks näis, mida uus aasta meile toob, rännuteid on aga ootamas veel omajagu.