Juuni alguses käis Udmurtias MAFUNi juhatuse koosolekul kaks Fenno-Ugria Noorte esindajat – Tiina Klooster ja Patrick O’Rourke. Reis oli kevadel taassünni läbi elanud ja uue juhatuse saanud FUNi esimene projekt. Projekti eesmärk oli jätkata Fenno-Ugria Noorte esindamist MAFUNis ehk soome-ugri rahvaste noorteassotsiatsioonis. Meie eesmärgiks oli ka kuulata juhatuse arvamusi ja soove MAFUNi kongressi kohta, mida Fenno-Ugria Noored Tartus 2015. aasta suvel korraldavad.

Moskvasse!

Kolmapäeva, 4. juuni hommikul sõitsime Tartust Tallinnasse, käisime järel oma viisadel, mis olid õnnelikult valminud, ning ostsime kaasa viimased kingitused Udmurtia kolleegidele. Õhtul algas sõit Moskva poole, mis möödus algul MAFUNi eelmise koosoleku venekeelset protokolli lugedes ja tõlkides ning hiljem aknast välja vaadates ja natuke magadeski. Klassikalisest Tallinn-Moskva rongireisist puudusid ainult keedumunad, aga eks järgmisel korral teame paremini valmistuda!

Saabusime Moskvasse Leningradi jaama järgmisel hommikul. Saime kokku soomlaste esindaja ja  MAFUNi esimehe Sampsa Holopaisega ning saamide esindaja Helga Siljanderiga. Kuna olime mõlemad esimest korda elus Moskvas (Tiina suisa esimest korda elus Venemaal) ning pärastlõunaks kokku lepitud kohtumiseni Eesti suursaatkonnas oli veel mitu tundi aega, läksime kesklinna, et üle kaeda Kreml ja Punane väljak. Patrick käis ka oma silmaga mumifitseeritud ajalugu ehk Leninit vaatamas. Ülejäänud pärastlõuna veetsime kohvikus MAFUNi asju arutades ja lõunat süües.

Järgmiseks seadsime sammud Eesti suursaatkonda, kus meid ootas väga sõbralik vastuvõtt saatkonna kultuurinõuniku ja pressiülema poolt. Tutvustasime üksteisele oma tegevust ja praegust olukorda. Saime nii uusi kontakte kui ka suure hulga kingitusi Bõgõ külaraamatukogu soome-ugri nurka. Nüüd oli Bõgõ küla koolile viia peale venekeelse Kunksmoori ja Sipsiku ka Lotte raamatuid ning külaraamatukogule Eestit tutvustavaid raamatuid, venekeelneKalevipoeg, eesti keelde tõlgitud udmurdi luuletusi, soome-ugri muusikat, film Tantsud Linnuteele ja muud toredat.

Italmasi pardal läbi Venemaa

Õhtul algas meie reis Udmurdi vabariigi pealinna Iževskisse. Tolle ja Moskva vahel opereeriva rongi nimi on Italmas, mis tähendab udmurdi keeles kullerkuppu. Kullerkupp omakorda on üks Udmurtia sümbolitest. Italmas oli hoopis teistsugune rong kui Tallinn-Moskva oma – hoopis modernsem ning koosnes suuremas osas platskaartvagunitest, kus oli palju magamiskohti järjest, ilma eraldavate seinteta. Seal me siis elasime, sõime ja magasime koos kaasreisijatega, kes olid väga sõbralikud. Tee peal oli ka paar pikemat peatust, kus kohalikud elanikud kasutasid võimalust ja müüsid reisijatele kõikvõimalikke asju, alates õllest ja soolakurkidest ning lõpetades kristallist kroonlühtrite ja oravatopistega. Pikk rongisõit andis hea võimaluse arutada Sampsa ja Helgaga MAFUNi ja üldiselt soome-ugri liikumise minevikku ja tulevikku. Ärgates sõime restoranvagunis hommikust ja Tiinal avanes lõpuks ometi võimalus süüa Venemaa rongis keedumuna.

Tõeline Udmurtia-kogemus

Hommikul Iževskisse jõudnud, kohtusime rongijaamas Karjala esindaja, Oma Mua toimetaja Jelena Filippovaga. Meile oli vastu tulnud juhatuse koosoleku korraldaja, kohalik udmurdi aktivist Olga Tronina. Läksime edasi Rahvaste sõpruse majja, kus sõime lõunat ja meile tehti väike ekskursioon. Samas majas oli ka mitme udmurdi organisatsiooni, nt Šundõ, Udmurt Keneši ja Demeni peakorter. Pärast lõunat võtsime osa ümarlauast, kus kohalikud udmurdi organisatsioonid tutvustasid enda tegemisi.
Seejärel hakkasime lõpuks Bõgõ poole sõitma. Tee viis läbi Šarkanski rajooni, mida kutsutakse Udmurtia Šveitsiks, kuna see on vabariigi ”mägiseim” ala. Maalilist maastikku võisid paar tundi nautida need meist, kes jõudsid silmi lahti hoida. Lõpuks jõudsime väikesesse orgu, kus asus Bõgõ küla. Meid võeti vastu kallistuste, laulu, tantsu, söögi ja joogiga – udmurdi külalislahkus on üpris südamlik ja ülevoolav. Saime kohe näidata ka oma käsitööoskust töötoas, kus meisterdasime endale ülejäänud külalisi oodates väikesed talismanid. Kui kõik olid kohale jõudnud, toimus pärast õhtusööki järgmine töötuba, kus baba Lida õpetas meile, kuidas teha hapukoorest võid. Baba Lida meistriklassid on üks Bõgõ kui soome-ugri kultuuripealinna atraktsioone ja Lida ise on just selline, nagu üks õige udmurdi baba olema peab. Lõpuks, pärast pikka javäsitavat päeva läksime oma ööbimiskohta, armsa perenaise Lidia Kuzmina hoole alla. Lidia pakub Bõgõs kodumajutust oma suures majas. Tunne oli selline, justkui oleksime vanaemale külla sattunud – nii hubane ja mõnus. Saime käia ka ehtsas udmurdi saunas ehk muntšos, mis oli peale kahte ööd rongis ja piiratud pesemisvõimalusi äärmiselt mõnus ja värskendav kogemus.

Lõpuks ometi tööle…

Ärgatud ja hommikust söödud, läksime esimese asjana Bõgõ kooli lastega kohtuma. Nägime udmurdi vihma väljakutsumise rituaali ja moedemonstratsiooni, kus kohalikud neiud kandsid enda õmmeldud ning rahvariietest inspireeritud rõivaid. Samuti meisterdasime endale mälestuseks nahast linnukujulised kaelaehted. Siis oli külaliste kord esineda – kõik MAFUNi esindajad rääkisid lastele enda kodumaadest ja rahvastest, meie andsime üle ka kaasa toodud eesti lasteraamatud.
Siis algas lõpuks ometi programmi see osa, milleks olime ometi nii kaugele sõitnud – MAFUNi juhatuse koosolek. Ametlikult oli meil kaheksa tundi koosoleku jaoks, niisiis veetsime terve päeva kultuurikeskuse saalis. Koosolek oli põnev ja tundus mööduvat üsna kiiresti, aega jäi isegi natuke väheks, et saaks kõik olulised punktid põhjalikult läbi räägitud. Ainus tõsine probleem oli professionaalse tõlke puudumine, mistõttu läksid aeg-ajalt pikemad vene- või ingliskeelsed sõnavõtud pooltele inimestele kaduma. Hoolimata sellest saime kõik päevakorras olnud asjad käsitletud ning moodustasime mitu uut töörühma. Eesti osapoolte jaoks on kindlasti kõige olulisem MAFUNi 2015. aasta kongressi töörühm, kuhu lisaks eesti aktivistidele kuulub nüüd ka esindajaid Komimaalt ja Soomest. Meie senised plaanid kongressi jaoks kuulati huviga ära ja kiideti heaks, leppisime kokku kuupäevad ja arutasime tehnilisi küsimusi.

Õhtu jätkus taas kultuuriprogrammiga, seekord oli kavas udmurdi disko, mis toimus Porozovo külas (udmurdi keeles Poroz). Klubi, kus pidu toimus, oli oma asukohta arvestades isegi veidi kummastavalt uhkelt sisustatud. Kohal olid põhiliselt noored inimesed ja pilet maksis 200 rubla (umbes 4 eurot), mis on arvatavasti kohalike jaoks päris kallis. Diskol esines ka Ullapalla Boy, kes on udmurdi kohalik artist ja esitab põhiliselt udmurdikeelseid kavereid välismaistest hittidest, nt kuulub tema repertuaari Psy Gangnam Style’i udmurdikeelne variant.

Külapidu ja kodutee

Pühapäeval ärkasime vara, sest meil oli hommikul koosoleku jaoks enne külapäeva algust kaks tundi aega. Taas jätkus kõigi päevakorrapunktide läbirääkimiseks aega üsna napilt ja siis kupatati meid kohe külapeole. Inimesi oli kokku tulnud palju ning kõik nautisid ilusat ilma ja meelelahutust.Peo keskmeks oli lava, kust peeti suurejoonelisi kõnesid, esitati lõputu hulk laulu- ja tantsunumbreid ning loomulikult oli ka meie kui välismaa külaliste kohustus lavale ronida, kingitusi üle anda ja kõnesid pidada. Kuidas see kõik õnnestus, selle jätame Bõgõ külaelanike otsustada.  Kahjuks ei saanud me väga kauaks pidu nautima jääda, sest oli vaja jõuda kella kuuesele Iževsk-Moskva rongile. Hüvastijätud MAFUNi kolleegide ja kohalikega olid väga südamlikud.

Teekond Moskvasse möödus rahulikult, Moskvas sõime pika ja aeglase brunchi, jätsime hüvasti Sampsa ja Lenaga ning suundusime Gorki parki uudistama. Aeg möödus jälle kiiresti ja väsimus tegi oma töö, nii et midagi muud peale pingil istumise, jäätise söömise ja jalutamise teha ei jaksanudki. Õhtul viis rong meid jälle Moskvast tagasi Eesti poole läbi Moskva eeslinnade ja suvilarajoonide. Väsinutena, aga rõõmsatena jõudsime 10. juuni õhtupoolikul taas Tartusse.

Kokkuvõtteks

Reisile tagasi vaadates peab ütlema, et kõik õnnestus väga hästi. Organiseeritud oli terve üritus täpselt ja korralikult, kui välja arvata juba varem mainitud tõlkeprobleem. Hea oli näha, kuidas udmurdi noored on aktiivsed, korraldavad palju üritusi ning teevad pingutusi oma keele ja kultuuri säilitamiseks. Usun, et saime üsna reaalse ettekujutuse sellest, mis tänapäeva soome-ugri noorteliikumises toimub ning nede kogemuste ja teadmiste põhjal on hea edasi minna ja oma tegevust paremini planeerida. Olulisim ehk on see, kui paljude motiveeritud, tarkade ja heasüdamlike inimestega me kohtusime ning nendega tihti hetkega tekkiv ühtekuuluvustunne on ju põhjus, miks soome-ugri liikumine meile kõigile südamelähedane on.

Patrick O’Rourke ja Tiina Klooster