2016. aasta suvel otsustasin oma sünnipäevaks põgeneda Eestist ja nautida suvesoojust pisut lõuna pool. Tegin reisi kaunikesti ekspromt meetodil. Ostsin mõned päevad ette pileti 18. juulil kell 13.00 väljuvale Tallinn-Varssavi bussile, pakkisin seljakoti ja läksin. Midagi muud ma ette ei valmistanud, kui välja arvata asjaolu, et hoolitsesin selle eest, et rahalisi vahendeid ikka piisaks. Muidu võinuks keeruliseks minna.

Kulgesime niisiis rahulikult läbi Läti, Leedu (muidugi põikega Vilniusse) ja Põhja-Poola. Päevast sai öö ja ööst sai taas päev. Kella 6 paiku kohaliku aja järgi olin Varssavi kesklinna raudteejaamas, kus buss meid maha pani. Kui nüüd tõtt tunnistada, siis olin ikkagi natuke eeltööd teinud, just selles osas, kuhu edasi sõita. 6.55 nimelt pidi väljuma Budapesti rong. Otsisin üles rahvusvaheliste liinide kassa, see avati hästi vara, 6.10 vist, kui õigesti mäletan, ostsin sealt pileti Budapesti. Esialgu kulgesin uhkes üksinduses, esialgu polnud ka peatusi, esimesed tulid alles Lõuna-Poolas. Ühel hetkel saabus keegi seltskondliku olemisega tüdruk suure seljakotiga. Aitasin tal koti üles tõsta ja jäimegi juttu rääkima. Poola tüdruk, kes elas ja töötas tol ajal Londonis, umbes minuvanune, erialaks inglise keel võõrkeelena, mida kavatses maailmas siin ja seal huvilistele õpetada. Suur hääletaja ja reisija, kõneles oma reisielamustest mingite tšehhi poistega kuskil Makedoonia ja Albaania kandis, kui ta oma tagasilennupileti lihtsalt kasutamata jättis ja telkivate reisisellidega koos üks päev korraga maad mööda Poola poole tagasi kulges. Lahedad kogemused! Nüüd oli ta teel tagasi Inglismaale, tee läks läbi Tšehhi ja Saksamaa, tal pidi siin ja seal olema sõpru. Lobisesime-lobisesime, äkki lõi klaariks, et juba ongi Ostrava, kus ta pidi ümber istuma. Vinnasin ta koti alla, jätsime südamlikult hüvasti ja läinud ta oligi. Nimeks Agnieszka, brünett ja pruunide silmadega tüdruk.

Minu ümberistumiskoht lähenes ka suure kiirusega – Břeclav, tähtis ümberistumisjaam Tšehhi Moravas. Prahast tuli Budapesti rong. Jõudsime Slovakkiasse, siis Bratislavasse, siis Doonau madalikule. Doonau suure käänu juures hakkasid avanema muinasjutulised vaated. Ilus sinine Doonau, metsaga kaetud rohelised mäed teisel pool jõge, siin-seal majakesed mäenõlvul, väljas leitsakuline Kesk-Euroopa suvi. Seda vaatepilti sai nautida hea hulk aega. Tasapisi kaugenesime Doonaust ja sõudsime edasi mööda raudteed. Peagi hakkas paistma Budapest. Linna sisse sõitmine võttis omajagu aega, aga viimaks olime Budapest-Keleti (Budapest-Ida) jaamas, kust väljub ja kuhu jõuab suurem osa rahvusvahelisi reise. Vinnasin end rongist välja ja hakkasin Budapesti soojuses mõtlema, mida edasi teha.

Orienteeruda oli täiesti võimatu, kuna kaarti mul polnud ja jaamas ei paistnud ka ühtegi turismiinfopunkti olevat. Jaam oli ütlemata räpane koht, kus oli hulgi kebabiputkasid ja pealetükkivaid rahavahetajaid. Jaamaesine mitmetasandiline väljak, mille alt pääseb metroosse, oli see-eest täiesti uus. Haarasin siis mobiilse interneti järele nagu moodne tänapäeva noor ikka. Nett lahti, õnnestus asukoht ja suunad kindlaks määrata. Siis hakkasin booking.com-ist soodsat hotelli otsima. Üks-kaks-kolm, oligi olemas kandidaat lähedasel tänaval – Hotel Queen Mary Kertészi tänaval Erzsébetvárosis. Teadsin, et Erzsébetváros on enam-vähem Tallinna Kalamaja ja Telliskivi loomelinnaku moodi kant üsna Budapesti südames, mida on viimastel aastatel hoogsalt renoveerima asutud ja kuhu on igasugu huvitavaid karvaseid-sulelisi elama asunud. Läksin kohale, helistasin kella, lasti sisse ja uurisingi kohe, kas vabu tube on. Oli, võtsin esialgu kaheks ööks toa. Tuba oli teisel korrusel, näha võis kitsukest sisehoovi, kuhu avanes köögi tagauks ja kus hoiti prügikonteinereid, üleval aga siras helesinine taevas.

Järgmisel päeval läksin linna avastama, Pesti poolt ennekõike, aga ka Doonau-äärset kaldapealset. Budasse üle jõe vist veel ei jõudnud. Tegin pilte ka:

Sugulaskeel mis sugulaskeel – kes arvab ära, mida on sildil öeldud?

Pärast kahte ööd Pesti pool Erzsébetvárosi hotellis tegin plaani liikuda kaheks ööks Buda poolele City Hostel Budasse. Järgmisel päeval, 21. juulil sõin hommikust, pakkisin koti ja hakkasin astuma Buda poole. Planeeritud tee viis mööda Budapesti tarbekunstimuuseumist (az Iparművészeti Múzeum), mis asub “Pál-tänava poistest” hästi tuttavaks saanud suure ja laia Üllő tänava ääres. Muuseum on maailmas vanuselt kolmas tarbekunstimuuseum. Muuseumi imekaunis historitsistliku värvinguga art nouveau stiilis hoone on ehitatud 19. sajandi lõpus. Astusin sisse ja vaatasin muuseumi näitused läbi. Päike kõrvetas, kui Vabadussilda (Szabadság híd) pidi üle jõe läksin. Turiste tungles sillal murdu, igasuguseid ameeriklasi ja itaallasi ja teisi. Jalgrattureid oli ka palju. Teisel pool jõge jõudsin esimeste termide juurde – Gellérti termid (a Gellért gyógyfürdő) on sillalt tulles vasakut kätt ja Gellérti mägi jääb paremat kätt. Mägi ja hiljem ka termid on oma nime saanud kuulsa ungari pühaku Püha Gellérti (Gerhard, Giorgio) järgi, kes sündis umbes 980 Veneetsias ja suri märtrina 24. septembril 1046 Budas paganliku Vata ülestõusu käigus. Püha Gellért on ka Budapesti kaitsepühak.

Buda poolel asusin orienteeruma hosteli poole, minnes esmalt mööda Mányoki tänavat ja seejärel mööda Ménesi tänavat. Reljeef on Budas midagi hoopis muud kui igavas tasases Pestis – mägi järgneb mäele ja org orule. Haanja ja Vooremaa mäed kahvatuvad Buda mägede kõrval, see on selgemast selge. Ühel hoonel Mányoki tänaval nägin silti umbes sellise sisuga “Siin majas elas László Papp, kuulus ungari poksija”. Pappi nimi sai tuttavaks juba pisikesena 1956. aasta Melbourne’i OMi raamatut lugedes. Ménesi ja Szüreti tänava ristis keerasin paremale mäkke. Oi kui järsk tõus. Hostel oli tõusu lõpus. Või noh, siis ma arvasin, et lõpus. Nüüd võis vaikselt ringi vaatama hakata, kuna ööbimismure oli taas mitmeks ööks murtud. Kõndisingi Buda poolel ringi ja uurisin tähtsaid kohti.

Siin majas Béla Bartóki tänav 29 elas kuulus kõrbelendur László Almásy (1895-1951), kes avastas Saharat ja leidis Sudaanist Nuubia piirkonnast koos saksa inseneri ja maadeavastaja Hansjoachim von der Eschiga üles kadunud ungari-araabia hõimu, nn. magyarab’i rahva. László Almásy on Michael Ondaatje romaani “Inglise patsient” peategelase prototüüp (romaani põhjal tehtud film on ilmselt eestlastele tuttavamgi).

Ronisin varsti ka Gellérti mäe otsa, kus olin esimest korda käinud 2003. aasta koolilõpuekskursiooni ajal. Mägi jättis juba toona võimsa mulje oma nõukogude ajast pärineva vabadussamba kompleksi, vana tsitadelli ning järskude nõlvade ja vägevate vaadetega. Taimestik on lõuna pool lopsakas ja näitab juba üles vahemerelikku iseloomu.

Vaade Gellérti mäelt Pesti poole.

Reede, 22. juuli hommikul hakkasin Buda kanti avastama. Hostelist liikusin Buda vanalinna kanti, kus olin eelmisel õhtul juba käinud – olin sõitnud toreda köisraudteerongiga üles Buda palee juurde, nautinud pealtvaatajana kogu südamest palee akende all all-linna kohal kõrguval terrassil sumedas suvehämaruses toimuvat tangoõhtut ja läinud sealt jala hostelisse. Järgmisel hommikul oli tee niisiis juba selge. Buda vanalinn (Budai Várnegyed – ‘Buda linnusekvartal’ – ‘negyed‘ tähendab neljandikku, ‘neljandik’ on aga sõna-sõnalt sama mis ladina keelest pärinev ‘kvartal’) on igavesti suur piklik volask, mis lösutab loode-kagusuunalise linnusemäe otsas, umbes nagu Tallinna Toompea. Tänavad looklevad ühest mäeotsast teise. Teise maailmasõja lõpus toimunud Budapesti piiramise ajal 1944.-1945. aastal sai Buda palee kõvasti pihta ja vanalinn osalt samuti. Paaris kohas võibki näha idabloki aegadel ehitatud modernistlikke hooneid, mis täidavad pommitamisest jäänud lünki.

Siin Buda vanalinnas elas üle poole sajandi poola aadlisoost pärinev tuntud ungari näitlejatar Mária Lázár (sündinud Czartoryski, eluaastad 1895-1983). Tekst tahvlil on nii ungari kui ka poola keeles. Poola ja Ungari ongi pikalt olnud sõbralikud naabrid – sellest annab tunnistust tuntud kõnekäänd “Lengyel, magyar – két jó barát“.

Buda vanalinnas ringi kolades leidsin lõpuks ka ühe märkimisväärse mälestusmärgi, mida otsides läks mul omajagu aega. Mäe põhjaserval asub Buda vilajeti viimase Osmani asevalitseja, beilerbei Abdurrahman Abdi Paša (u. 1600/1610 – 2. september 1686) langemise kohta püstitatud mälestusmärk. Ausamba lasksid 1932. aastal püstitada samuti 1686. aastal langenud ungari sõduri György Szabó järeltulijad. Abdurrahman Abdi Paša oli päritolult albaanlane. Kaasaegsed osmani allikad jutustavad, et paša oli julge ja vapper; samuti räägitakse tema vabamõtlejalikest joontest, kaldumisest sufismi poole ja sellest, et paša ei olnud muuhulgas ka alkoholi vastu ükskõikne. Paša langes koos teiste osmani sõdurite ja paljude tsiviilelanikega Buda vallutamise käigus 1686. aasta sügisel, kui Austria Habsburgide väed 145 aastat türklaste käes olnud kindluse tagasi võtsid. Mälestusmärgile on raiutud tekst nii ungari kui ka türgi keeles.

Ungarikeelne tekst. Kuigi palju ma just aru ei saanud.

Tahvel informatsiooniga mälestusmärgi rajajate kohta. Samuti ungari keeles.

Mälestusmärgi teine külg, kuhu on raiutud türgikeelne tekst. Juba oluliselt rohkem saan aru. Tasus ikka Tartu ülikoolis kolm semestrit türgi keelt õppida! Tekst kõlab umbes nii: “145 aastat kestnud Türgi valitsuse viimane Buda kuberner Abdurrahman “Albaanlane” Abdi Paša langes selle koha lähedal 1686. aasta septembrikuu 2. päeva pärastlõunal oma elu 70. aastal. Ta oli kangelaslik võitleja, puhaku ta rahus!”

P. S. Muide, “Arnavut” tähendab türgi keeles “albaania/albaanlane” (‘Arnavutluk’ aga on Albaania türgikeelne nimi).

Võtsin palaval keskpäeval Buda mäel Kapisztráni väljakul asuvas “Biergarten”-is ühe Borsodi õlle ja uurisin menüüd. Ungari veinid olid muidugi saadaval.

22. juuli keskpäeval jätkasin oma matka, leidmaks mõningaid türklaste ajast säilinud Buda kultuurimälestisi. Buda linnusemäelt laskusin mööda pikki maalilisi treppe, mis viisid alla jõeorgu. Treppide ümber vohavad Ungaris vegetatsioonihooajal ägedad liaanid ja muu lõunamaise moega taimestik. Tallinna Toompea, Tartu Toomemägi, Rakvere Vallimägi, Viljandi Lossimäed ja Paide Vallimägi on ka kihvtid, aga Buda mägi on neist oluliselt suurem ja ka järsem. Orienteerumisega on Budas pisut keeruline, kuna tänavad lihtsalt on sunnitud reljeefi järgima ja vonklevad igapidi siia ja sinna. Pesti poolel on selles suhtes lihtsam: 19. sajandi regulaarplaneering on loogiline süsteem. Igatahes jõudsin ühest orust läbi ja tõusin ühe teise väiksema mäe otsa, mille nimeks on Rózsadomb – eesti keeli Roosiküngas. (Austria-Ungari ajal kasutati palju ka saksakeelset paralleelnime Rosenhügel.) Siin asuvad peamiselt villad, mistõttu on kinnisvarahinnad ühed Budapesti kõrgematest. Natuke veel ja leidsingi otsitava objekti, 16. sajandi sufi pühaku Gül Baba mausoleumi. Ta näeb selline välja:

Kuna 2016. aasta suvel mausoleumi renoveeriti, siis oli ta turistidele suletud ja sai üksnes üle aia kiigata ja nautida vaadet ümbruskonnale:

Gül Baba (türgi keeli ‘rooside isa’) ise nägi skulptori arvates välja umbes selline:

Lahkusin künkalt ja läksin Budapesti terme otsima. Teele jäid Püha Luuka termid (a Szent Lukács gyógyfürdő). Hoonete fassaad on kohati ajahambast räsitud. Pikk ajalugu paistab mitmelt poolt silma ka väljast uudistajale. Termide välisseintel on imetlemiseks Austria-Ungari perioodist ja osalt ka hilisemast ajast pärinevad soliidsed raidtahvlid patsientide-külastajate pikkade tänuavaldustega erinevates keeltes (valdavalt ungari, aga ka araabia, inglise, saksa ja serbia keeles):

Peagi jõudsin türklaste valitsemisajast pärineva traditsioonilise termikompleksi juurde. Sedapuhku nägin 16. sajandil rajatud Veli Bej terme. Räägitakse, et tegu on õdusa ja autentse moega lõõgastusasutusega.

22. juuli õhtul olin kõvasti üle mägede roninud, et koju saada. Tulin üle Buda mägede, et läheneda hostelile teiselt poolt. Ronisin vist ka üle Gellérti mäe. Gellérti mäe otsas on kuulus tsitadell – nimeks ongi lihtsalt Citadella – , mille austerlased pärast 1848.-1849. aasta Ungari revolutsiooni ehitasid, et ungarlasi paremini oma käpa all hoida. Garnison jäi tsitadelli isegi pärast 1867. aasta kompromissi ja Austria-Ungari kaksikmonarhia loomist, lahkudes alles 1890ndatel. Siis lammutati ka müüre ja kahjustati sümboolselt tsitadelli peaväravat.

Teekonnal Budas leidus niisiis igasuguseid armsaid järske trepptänavaid, nende ääres olid ka majad mäenõlval ja majadel olid numbridki trepptänava järgi.

Laupäeval, 23. juulil avasin silmad ja hakkasin vaikselt toimetama. Väljas oli endiselt mõnusalt soe, hosteli külastajad hängisid trepil, lonksasid kohvi ja tegid suitsu. Ühed noored, poiss ja tüdruk, suhtlesid omavahel trepi peal. Keel oli nagu ungari keel, aga nagu polnud ka. Kui poiss veidi eemaldus, küsisin tüdrukult inglise keeles, et mis keeles nad räägivad. Tüdruk rääkis midagi ja lisas sõna “Hungarian”. See oli kogu tema võõrkeeleoskus. Vabandasin viisakalt ja eemaldusin. Eks nad olid ikka ungari keelt rääkinud, aga ilmselt mingit murret – kõlas kuidagi hoopis teistmoodi kui pealinlaste jutt tänavatel. Kui poes käisin, siis alati tänasin kohalikus keeles – “Köszonöm!” ja “Köszönöm szépen!” (“aitäh!” ja “suur tänu!”). Läksingi varsti mäest alla peatänava äärde. Kirikus olid parajasti pulmatalitused. Tiheda liiklusega Bartóki tänaval nägin tubakaäri reklaamsilti. See nägi selline välja:

Nagu näha, siis tubakat müüakse erilistes ärides ööpäev läbi. Peale tubaka on seal muidugi ka muid kaupu, et poodnikud ära elaks. Sisse aga võib astuda ikkagi alates pärast 18. sünnipäeva.

Nemzeti Dohánybolt tähendab ‘riiklikku tubakapoodi’. ‘Dohány’ on laen türgi keelest – kuigi Osmanite ikke ajal ungarlased eriti sõnu türgi keelest laenata ei tahtnud, siis selle sõna nad valitsevalt rahvuselt ikkagi laenasid. ‘Bolt’ – ungari ‘pood, äri’ – on Põhja-Itaalia murretest pärinev laensõna, mille algne tähendus ja siiani teisene tähendus on ‘võlv’ (Põhja-Itaalias võib v-täht sõna alguses muutuda b-ks, itaalia kirjakeele ‘volta’ muutub seega murdes ‘bolta’-ks; sama sõna on päritolult ka inglise ‘vault’). Tegu on niisiis riikliku tubakavõlviga:)

Bartóki tänava raamatupood oli küll kinni (zárva – suletud), aga pilti teha oli ikka huvitav. Juhin tähelepanu esmaspäeva tähendava nädalapäeva sõnas esinevale õ-le (teaduslikus kõnepruugis ‘tildega o’), mis aga teps mitte õ-häälikut ei tähista. Tuleb välja, et ungarlased aeg-ajalt kasutavad pika ö-hääliku märkimiseks kirjas ka tildega o-d ehk meie õ-d. Pikk ö-häälik kirjutatakse tavaliselt kirjapildis ‘ő’-ga – näiteks sõnas ‘kő’ [köö], mis tähendab ‘kivi’ (kővágó [köövaagoo] – ‘kiviraidur’ – tuntud Ungari kettaheitja kannab seda nime). ‘Hétfõ’ – ehk reeglina kirjutatuna ‘hétfő’ (hääldub [heetföö]) – tähendab esmaspäeva – sõna-sõnalt ‘nädalapea’ ehk ‘nädalaalgus’. ‘Szombat’ on mõistagi tuttav pisut vene keelt valdavale inimesele, kuna see tähendab sama mis ‘суббота’ – ‘laupäev’ – sabatipäev; m-täht näitab seda, et ‘szombat’ [sombot] on millalgi ammu laenatud lõunaslaavi keeltest, kui sõnas on olnud ninahäälik – sama näeme ka ungari sõnas ‘szent’ [umbkaudne hääldus ‘sänt’], mis tähendab küll ‘püha’, ent millel pole inglise ‘saint’-i, prantsuse ‘saint’-i, ladina ‘sanctus’-e ja saksa ‘Sankt’-iga suuremat kokkupuudet, vaid see on hoopistükkis laenatud lõunaslaavi keeltest ja on lähisugulane hoopis näiteks vene sõnaga ‘свят-‘ – ‘püha’. Ka üks teine sõna pildistatud klaasukselt annab tunnistust täpselt samasugusest keelenähtusest – ‘péntek’ [peentäk] tähendab ‘reede’ ja on suguluses poola sõnaga ‘piątek’ (‘reede’). Samamoodi on eesti keeles sõna ‘sundima’ pärit vanavene keelest, olles säilitanud seal kunagi olnud ninahääliku. Tänapäevases vene keeles aga on ninahäälikud (nasaalid) kadunud – näiteks erinevalt poola keelest, mis on arhailise nähtusena oma toreda kõlaga nasaalid säilitanud, sarnanedes niimoodi pisut prantsuse keelega, kus nasaalid on küll tegelikult hilisem, ladina keele järgne, keele lühenemisest tunnistust andev nähtus – ja nii on vene keeles alles jäänud ‘суд’ – ‘судить’ – ‘судья’ (kohus – kohut mõistma – kohtunik). Vähe sellest, et oleme ungarlastega keelesugulased – ka indoeuroopa keeled, mis meie keelt on mõjutanud, on keelde andnud vägagi sarnaseid mõjusid!

Nõndaks, ronisin taas mäkke, toredasse villade piirkonda.

“Ettevaatust, puugid!” Paistab, et lõunapoolsetes maades on puukidel hea põli.

Jéghideg [jeeghidäg] – jääkülm. Sõna “jäähoki” on ungari keeles veel eriti sarnane meie sõnaga – jéghoki. Kui keegi tuleb teile rääkima ammust ja eksitavat linnalegendi kummimadratsist – et ainuke sarnane sõna ungari ja eesti keeles olevat sõna “kummimadrats”, ungari keeles “gumimatrac”, mis polegi teab kui sarnane – siis võite selle rääkija saata näiteks Kuu peale, kuna linnalegend ei vasta tõele:)

P. S. Seoses sõnaga “jääkülm” – jalgpallihuvilised, kes teavad Ungari kuldset meeskonda ja seal mänginud kuulsusi – kindlasti on neile huvitav teada, et mitmed mehed sellest meeskonnast olid kohalikud sakslased, näiteks ka Ferenc Puskás (algselt Franz Purczeld). Üks tuntud nimi on lisaks Puskásile Nándor Hidegkuti, kes algselt kandis Ferdinand Kaltenbrunneri nime. Näib, et tema nimi madjaristati tõeliselt mängleva lihtsusega – Nándor on Ferdinandi ungaripärane vaste, mis algselt tähistas Doonau-äärseid bulgaarlasi ja polnud üldse seotud nimega “Ferdinand”, Hidegkuti on aga lihtsalt tõlkes ‘külmkaev’ ehk saksa keeli ‘Kaltenbrunn’ (hideg – külm, kút – kaev).

Leidsin taas üles ka poksija László Pappi kunagise kodumaja Mányoki tänav 20, kus ta oli kunagi mõnda aega elanud:

Budapest on üleüldse täis mälestustahvleid kuulsustele, ka majadel, kus nad just väga pikka aega ei ole elanud. Oma osa on sellel, et linn on üldiselt päris hästi säilinud. (Näiteks Narvas oleks kuulsuste kodudele tahvleid paigaldada võimatu. Ka Paul Kerese sünnikodu koht kunagisel Posti tänaval (tänapäeval Puškini tänav) on tähistatud nõnda, et tahvel on paigaldatud uuele kivimajale, mis selles paigas praegu asub.)

Minu aeg Budapestis lähenes lõpule. Tasapisi hakkas päev õhtu poole tiksuma, rongile mineku aeg lähenes. Pakkisin koti ülima hoolsusega, käisin duši all ja hakkasin tasahilju liikuma. Hostelist läksin metroosse 4. liini metroorongile ja sõitsin otse 4. liini lõpp-peatusse, Budapest-Keleti rahvusvahelisse rongijaama. Pikk rong ootas ees, rongi magamisvagunis oli jahe ja väljas oli palav:

Saksa keeles ‘Schlafwagen’, prantsuse keeles ‘voiture lits’, eesti keeles -‘magamisvagun’.

Tagasitee viis öösel rongiga Varssavisse, sealt järgmise rongiga Leedu linna Kaunasesse ja Kaunasest bussiga tagasi Eestisse. Budapesti omal käel avastada oli tore, hariv ja väga meeldejääv.

Lauri Frei