XXXI IFUSCO toimus 16.-19. aprillil 2015 Pécsis. Tuleval aastal kodumaal toimuva IFUSCO ootuses jagame Martini ja Käbi kahe aasta taguseid muljeid Ungarist!

Esimene päev
Käbi Suvi

Ametlikult algas kongress kolmapäeva õhtupoolikul, mil Pécsi Ülikooli raamatukogus toimus pidulik avamine. Minu ja Martini jaoks hakkas reis aga juba ööl vastu kolmapäeva, mil ööpimeduse varjus istusime Riia bussile, et sealt siis edasi Budapesti lennukile saada. Hommikupoolikul jõudsimegi õnnelikult Riiga ning saime Riia lennujaamas oodata paar rahulikku tunnikest, mille saatsime mööda kaardimängu ja söömise saatel.

Riia lennujaamas WiFiga varustatud alasse jõudes sai Martin ka korraldajatelt kirja, mis kuidagi minu postkasti jõuda ei tahtnud. Niisiis möödus ülejäänud reis Riiast Budapesti ja sealt Pécsi minu mure saatel, et kas ma olen ikka registreerunute hulgas. Omades korraldajate hugas tutvusi tuli välja, et mind nimekirjas ei olegi, kuid kõik sai siiski lõpuks korda ja sain ka õnnelikult kongressil osaleda.

Budapesti sõitva lennuki peal sattus minu kõrvale istuma üks tore eesti neiu, kes oli Budapestis kohe abivalmis meid juhatama õigesse kohta, et me jõuaks ka õige rongi peale. Kuna ei minu ega Martini ungari keele valdamine just kõige parem ei ole, siis suutsime ka rongis istuda nii valesse vagunisse kui ka valede kohtade peale, kuid ka seal olid abivalmid kohalikud väga varmalt juhatamas meid õigesse suunda.

Lõpuks terendaski meie ees väike armas ülikoolilinnake Pécs, kus samuti üks kohalik juhtis meid käekõrval läbi linna raamatukogu juurde, kutsudes meid samal ajal ka kohalikele pidudele. Lõpuks Ülikooli Raamatukokku jõudes ootas meid ees avamistseremoonia, mis tutvustas ka tulevate päevade tegevusplaani. Saime ka mõlemad Martiniga teada, et meie ettekanded toimuvad laupäeval ning see tähendas, et vähemalt järgmisel päeval saime kergemalt hingata.

Teine päev
Martin Beek

Pärast öö edukat seljatamist algas meie teine päev Pécsi linnas. Kella üheksast algasid ettekanded. Pärast mõnda aega kestnud otsinguid õnnestus üles leida Pécsi ülikool, kus mainitud ettekanded toimuma pidid. Esmamulje ülikoolist oli rabav. Nägi teine nimelt välja nagu selline võib-olla veidi stereotüüpne arusaam ühest vanast, keskaega ulatuva olemislooga ülikoolist, tornid küljes ja puha. Ja loomulikult oli ülikooli juures park. Ja kuna kevad Ungaris teadupärast varasem on kui kodumaal Eestis, siis oli see park täies õieehtes. Ühesõnaga, ilus.

Kuid päeva naelaks olid ju siiski ettekanded, mitte ülikooli väljanägemine. Pöördugemgi siis nende juurde tagasi. Ettekandeid oli loomulikult erinevaid, oli ajaloolisi ja oli tänapäevaseid. Keskenduti keelele, etnoloogiale ja kõigele muule mõeldavale, mis soome-ugrindusse võib puutuda. Ka ettekannete enese keel oli väga erinev. Palju oli inglise-, vene- ja ungarikeelseid ettekandeid, ent suur rõõm oli näha, et ka väiksemad keeled olid esindatud (isegi kui see ettekande sisust aru saamise mulle, kui käesoleva ala võhikule, üsna keeruliseks muutis). Öeldakse ju, et keel, milles saab teadust teha, on elus keel.

Teadagi on iga reisiva tudengi pidevaks mureks ja saatjaks nälg ning näis, et sellega olid arvestanud ka konverentsi korraldajad. Nimelt oli meile tagatud igapäevane lõunasöök ühes ülikoolilähedases toitlustusasutuses. Lisaks sai ettekannete vaheajal võileibu ning enam-vähem piiramatus koguses ja igal ajal oli võimalik näost sisse ajada väikesi juustuga kaetud kuubikukujulisi saiakesi. Neid oli nii palju, et lõpuks anti neid meile kaasagi. Ent see on juba hilisem jutt.

Õhtul toimus pidu. See oli selline pidu, kus iga osalejarahvus võis end kuidagi teistele tutvustada. Enamasti valiti väljundiks laulmine. Nii tegime ka meie, eestlased. Laulsime kohe mitu laulu järjest. Aga oli ka muud. Näiteks komid olid peo tarbeks korraldanud ühe lõbusa ringmängu. Muidugi oli ühes võetud ka suurepärast ja odavat Ungari veini ning pidu osutus üheks ütlemata toredaks ettevõtmiseks.

Kolmas päev 
Martin Beek

Reedene päev oli juskui puhkepäevaks kahe ettekandepäeva vahel. Tomusid väljasõidud, mille vahel oli võimalik valida. Variantideks olid ringkäik kuulsas Zsolnay tehases, iproteatri töötuba, ringkäik kesklinnas ning veinimaitsmine Villánykövesdis. Meie eestlaskond valis nagu üks mees sihtpunktiks Villánykövesdi. Villány vein olevat üks Ungari parimaid ning patt oleks see võimalusel maitsmata jätta.

Pärast bussisõitu läbi Pécsi ümbruse kaunite maastike jõudsime oma sihtkota, Villánykövesdisse. Koht oli kaunis, väikesed veinikeldrid seisid ridamisi rohelistel nõlvadel. Ühes sellises keldris end sisse seadsimegi. Maitsmist delegeerisid kaks ungari härrasmeest, kes vürtsitasid oma juttu mitmete vanasõnade ning ütlustega stiilis “see, kes segab punast veini mineraalveega, teeb tõenäoliselt ka igasuguseid teisi jubedaid asju”. Kõigepealt kanti sisse valge vein, seejärel roosa ning lõpuks üksteise järel kaks punast. Kuid lisaks veinile olid lauad lookas ka kõiksugu muust heast ja paremast: anti kurki ja saia lihakastmega (mida eestlane on harjunud guljašiks kutsuma, kuid mis ei ole seda mitte) ning laualt ei puudunud ka pálinka. Pärast ametliku maitsmise lõppu toodi aga veini lauale veelgi suuremates kogustes, kujundlikkusesse laskudes võiks öelda, et veinivool oli võrreldav kauni ning majesteetliku Doonauga. Varsti kajas üle Villánykövesdi eesti-, soome-, udmurdi-, komi- ja ungarikeelne laul. Nagu elus ikka, tuli õhtu jooksul ette ka negatiivseid kogemusi, ent kokkuvõttes jättis see päev meile ilmselt siiski positiivse mälestuse.

Õhtul leidis aset ka järjekordne pidu ühes Pécsi baaris, mida oli küllaltki keeruline leida. Nimelt oli ta varustatud üsna väheste siltidega ning oli kavalasti peidetud ühe hoovi nurka.

Neljas päev
Käbi Suvi

Oligi kätte jõudnud meie ettekannete päev. Nagu ka neljapäeval, siis hakkasid ettekanded juba üsna varaselt pihta ning ka meie saime hakata juba varaselt oma ettekandeid ootama. Nagu ka Martin ütles, siis ettekannete valdkonnad olid väga varieeruvad. Laupäeval näiteks nendes sektsioonides, kus mina käisin, võis kuulda nii Soome tudengiorganisatsioonide ajaloost põhjalikku ettekannet, kui ka keeleajaloolisi ettekandeid. Martingi pidas ettekande lõunaeesti keelest ja selle püüdlustest kunagi konkureerida põhjaeesti keelega. Minu jaoks oli siiski osade ettekannete kuulamine keele tõttu väga keeruline. Olen küll 11 aastat õppinud vene keelt, kuid kui seda räägitakse piisavalt kiiresti, kasutades palju erinevaid erialamõisteid, siis jääb palju siiski kahjuks arusaamatuks.

Minu enda ettekanne pidi toimuma sellise sektsiooni raames, kus enamusest oleksin keele mõttes aru saanud, kuid siis, kui sektsioon algama pidi, tuli sektsiooni juhataja minu juurde ja ütles, et kõik teised ettekanded sektsioonist on juba peetud. Niisiis paigutas ta mind sektsiooni, kus jällegi oli minule mitmeid arusaamatuid ettekandeid. Pidasin ise ettekande võru keele tehnoloogilisest toest ja loodan, et keegi kuulajatest siiski sai minust ka aru.

Kuna tegu oli viimase ametliku päevaga, siis paari tunni järel järgnes ettekannetele lõputseremoonia, mis toimus sümboolselt jällegi Ülikooli Raamatukogus. Lõputseremoonia oli veidi nukker (kuna IFUSCO hakkas juba lõppema!), kuid siiski saime õnnelikult ka välja kuulutada MAFUNi kongressi toimumise suvel Tartus.

Nagu juba traditsiooniks saanud, siis toimus ka viimase päeva õhtul pidu – nimelt oli tegemist lõpupeoga Pécsi kesklinnas. Ka lõpupidu oli väga meeleolukas ja möödus samuti laulude ja ka tantsu saatel – kõlas jällegi nii Eesti, Soome, Udmurdi ja ka paljude teiste sugulasrahvaste laule. Südaööl tähistasime ka kahe osaleja sünnipäeva, seega ei puudunud peolt ka sünnipäevalaul.

Niisiis selliste nootidega lõppeski nii minu kui ka Martini esimene IFUSCO. Siiski mitte kogu reis, sest pühapäeval rändasime veel Budapesti, kus viibisime veel paar päeva oodates lennukit. Ka Budapestis kohtusime juba oma uute sugulasrahvastest sõpradega. Seega: Elagu IFUSCO!

Käbi Suvi ja Martin Beek