Anti ja ansambel Sirgutii suvisest retkest Saamimaale

Saamimaa peale olin ma mõelnud juba paar aastat. Meie, parasvöötme inimeste jaoks on sealne põhjamaine elu mitmeski mõttes teistsugune ja eksootiline, kuid kaude kuuldu või loetu põhjal ei teki sellest siiski päris õiget ettekujutust. Kõige ehtsam kogemus ja arusaam tuleb ikkagi kohapeal. Kuna mul polnud võimalik vähemalt praegusel eluetapil kauemaks Saamimaale kolida, tuli piirduda lühema külaskäiguga. Teadupärast on üks kindlamaid viise inimeste südameteni jõudmiseni läbi muusika, sellepärast otsustasime Tartu rahvamuusikaansambliga Sirgutii (mille liige ma olen) korraldada kaugele põhja kontsertreis, et näha oma silmaga saami loodust ja inimesi, ajalugu ja eluolu.

Talviti on Põhja-Skandinaavia karm kant, seepärast arvasime, et ehk on suvi esmatutvuse jaoks veidi mahedam aeg. Juuli alguses pakkisime rahva ja pillid kahte autosse ning sõitsime laevaga Soome. Tänu kohapealsete inimeste vastutulelikkusele oli kavas kokku neli esinemist – esmalt Soome-poolsel Saamimaal Inaris ja Sevettijärvis, seejärel Norras Kirkenesis ning tagasiteel lisaks Lõuna-Soomes Mikkeli linnas.

Kuigi Eesti ja Soome rannikuid eraldab teineteisest kõigest umbes 80 kilomeetrit, on kahel maal nii mõndagi erinevat. Muinashuvilisena võluvad mind Põhjala rikkalikud kiviaja kaljujoonised, milletaolisi meil Eestis paraku veel leitud pole. Käisime vaatamas Jyväskylä lähedal asuva Saraavesi-nimelise järve äärseid kaljumaalinguid. Need ookervärviga juba üle 6000 aastat tagasi maalitud põdrad, inimesed, paadid, madu ja sisalik peegeldavad kiviaja inimeste mõttemaailma, millest me paraku siiski palju ei taipa. Imetlesime imeilusa sinise järve kohal kõrguvale kaljule kantud ürgvana kunsti ning jätkasime seejärel teed põhja.

Juba enne ametlikku põhjapolaarjoont metsamajas ööbides avastasime midagi meie jaoks väga kummalist – öö jäi tulemata. Juuli alguse suveööd pole ka Eestis kuigi pimedad, aga siin Rovaniemi lähistel järgnes õhtuhämarusele kohe koiduvalgus. Kui esimesed paar taolist ööd olid võrdlemisi pilvised, siis kolmandal õnnestus ka tõeline keskööpäike ära näha. Sel õndsal hetkel oli küll raske ette kujutada seda pimeduse koormat, mis siia maanurgale talvel langeb…

Skandinaavia on üks maailma põhjapoolsemaid metsavööndi piirkondi. Metsa leidub Saamimaal palju, kuid peaasjalikult kasvavad siin madalad männid ja kased. Metsa vahel jooksevad omapäi või väikeste salkadena ringi põhjapõdrad, sattudes aeg-ajalt autoteedelegi kolama. Kuna enamik põtru siiski kuulub kellelegi, siis on nad inimestega harjunud ega kiirusta auto lähenedes maanteelt lahkuma. Seepärast tasub Saamimaal liigeldes olla tõesti ettevaatlik. Meil õnnestus teravamaid olukordi vältida, kuigi korra läks pidurdamisega küll veidi kiireks.

Sirgutii esimene kontsert oli Inaris ehk Aanaaris, kuhu jõudsime kohale juba esinemiseelsel õhtul. Suure sopilise Inari järve kaldal paadisillal istudes ja termosest kuuma teed nautides märkasin silmapiiril kangesti tuttavlikku siluetti. Inari järves on väga palju saari, kuid see muhku meenutav kõrge kaljurünk on saamidele väga püha paik, sjeidi. Saare inarisaami keelne nimi on Äijih (soomepäraselt Ukonkivi) ning sealsesse koopasse on sajandite vältel toodud ohvriande, peamiselt põhjapõtrade sarvi ja teisi kehaosi. 1873. aastal saart külastanud briti arheoloog Sir Arthur Evans leidis koopast aga koguni ühe filigraanse 13. sajandi oimurõnga, mis oli tegumoe põhjal otsustades valmistatud kuskil Kama ja Võtšegda jõgede piirkonnas Venemaal. Paiga pühadus näib seega ulatuvat aastasadade taha, arvatakse aga, et saarele viidi ohvriande veel 19. sajandilgi.

Olin küll netist Äijihi kohta üht-teist lugenud, kuid teda 11 kilomeetri kauguselt kaldalt oma silmaga imetledes mõistsin selgelt, miks see pilkupüüdev pinnavorm on kohaliku rahva seas nõnda erilise koha pälvinud. Tõsi küll, tänapäeval käivad saarele regulaarselt mootorpaadituurid, millest kõik, kellel raha ja aega, võivad osa võtta. Aimasin siiski, et võõrastena ei pruugi meil sinna omaette, vanade tavade ja saladustega seotud paika erilist asja olla. Sestap piirdusime kaugvaatlusega.

Kuigi piirkonna levinuim põliskeel on põhjasaami, on Inari ümbrus koduks inarisaami keelele, millel on tänapäeval umbes 300 kõnelejat, sealhulgas keeleteadlasi, kirjanikke ja muusikuid. Meie sel reisil ühtegi kindlat inarisaami ei kohanud, küll on mul jagunud õnne see viga hiljem korvata.

Siida muuseum, kus meie tuuri avakontsert aset leidis, on Lonely Planeti reisiportaali sõnul üks Soome kütkestavamaid. Tõepoolest, kohaliku saami ajaloo ja eluolu tutvustamise poolest on sobivamat kohta vähemalt Soome Lappis raske leida. Lisaks töötavad siin äärmiselt sümpaatsed inimesed. Hoolimata sellest, et muuseumis ringivaatamiseks jäi meil aega pisut napiks, soovitan sellega tutvumist kõigile põhjaränduritele.

Meie selle päeva teine esinemiskoht oli Inarist sadakond kilomeetrit kirde pool Sevettijärvis. Esialgu jäi meil mulje, et see väike küla koosnebki vaid koolist, kirikust ja külastuskeskusest ning nende ümber on vaid mets, mets, mets. Hiljem hakkasime märkama ka puude taha varjunud majakesi, mis mitme kilomeetri pikkuselt maanteed ääristasid, nõnda et moodustus väga pikalt väljavenitatud küla.

Sevettijärvi ehk Čevettjau’rr on koduks paljudele koltasaamidele, keda ajalugu, eriti 20. sajand, on kõvasti solgutanud. II maailmasõja tulemusel haaras Nõukogude Liit suure osa seni Soomele kuulunud põlistest koltasaami aladest Petsamo ümbruses endale ning kohalikud elanikud olid sunnitud ümber asuma mujale Soome. Sisuliselt ongi Sevettijärvi välja ehitatud ümberasujatele uueks koduks. Hoolimata raskustest ja pingetest, mis uusajal on tabanud ühel või teisel moel väga paljusid väikerahvaid, on koltad siiski suutnud alles püsida ning inarisaamidega sarnaselt ajavad visalt oma asja. Muuhulgas tegutseb Sevettijärvis koltasaami laste keelepesa.

Kontsert oli tore. Soe Saamimaa päike paistis otse palgele ning eesti rahvaviisid kerisid end madala männimetsa all kokkutulnud kuulajate ees üksteise järel lahti. Pärast mängu tuli meie juurde üks Vene poole pealt Notozerost (koltasaami keeles Njuõˊttjäuˊrr) pärit mees, kes ütles, et on Eestis käinud korduvalt ja teab kõiki meie tantsuviise. Sellised kohtumised on alati meeldivad ning on üks kaalukas põhjus, miks me seda kõike üldse teeme.

Esinemise järel oli meil veidi aega ka ringi vaadata. Sevettijärvi külastuskeskus Perinnetalo tutvustab nii tubase väljapaneku kui ka metsa all oleva vabaõhunäituse abil koltade ajalugu ja kunagist eluolu. Keskuse perenaine Maria näitas meile ka väikest õigeusu kirikut, surnuaeda ning koolimajas tegutsevat käsitöökoda. Õhtuks sõitsime edasi Kirakkajärvi majutuskohta. Suplus järves veenis, et tegemist on maailma kõige külmema veekoguga, sest ka juulikuuks ei suutnud see endasse neelata vähegi arvestatavaid plusskraade. Kohtasime ka paari ringiuitavat põhjapõtra ja paari tuhandet näljast sääske. Sääskede poolest oligi see õhtu üleüldse kuidagi rahulik…

Sirgutii kolmas esinemine leidis aset väikeses Norra Kuningriigi linnakeses Kirkenesis (Kirikuneemel). Grenselandmuseet ehk Piirimaamuuseum võttis meid väga armsalt vastu ning kontserti kajastas isegi kohalik ajaleht. Esinemise järel ootas meid ees veel üks üllatus, kui publiku seast tulnud mees meid eesti keeli ilusa elamuse eest tänas. Enda kohta rääkis ta, et tema nimi on Igor ning et pärit on ta Vladivostokist, kuid elab praegu perega Norras. Kuna Igori vanaisa elas enne II maailmasõda Eestis, siis oli ta ka ise veidi maakeelt õppinud. Jah, ka meil endil ei tasu oma keelt sugugi tähtsusetuks või väikeseks pidada, kui seda niivõrd erinevates maailma paigus kuulda võib.

Kirkenes on Norra-Vene piiri lähedal olev kunagine oluline kaevandus- ja kalapüügiasula. Seda kultuuride ristumiskohta on koduks pidanud lisaks koltasaamidele ka Soome päritoluga kveeni rahvakild, kõnelemata norrakatest ja venelastest, kes on Põhja-Skandinaavia rannavetes juba sajandeid seilanud. Mõningaid põnevaid märke sellest kultuuride mitmekülgsusest hakkas silma ka linnapildis.

Pikka olemist meil Norras polnud, pöördusime juba samal päeval tagasi Soome Vabariigi pinnale, tehes tee peal paar peatust jahedaks ujumiskogemuseks Põhja-Jäämeres ning Neideni/Näätämö/ Njávdánjohka jõe võimsa kärestiku imetlemiseks.

Tagasitee lõunasse möödus rahulikult ning oma viimasesse esinemispaika Mikkelisse jõudsime igati plaanipäraselt. Eesti kultuuriselts „Mihkel” oli teinud ansamblile head reklaamitööd, sest inimesi kogunes meid kuulama-vaatama ikka päris palju. Õnneks pidas vana hubane maja tublilt vastu. Kuigi me olime Lõuna-Savos, oli saami hõngu tunda siingi – esinemiskoha seinal rippusid kaks kirjatud nahaga nõiatrummi.

Esinemisjärgne õhtu, sedapuhku tuuri viimane, möödus Mikkeli lähistel Tarsalanjärvi kaldal. Käisime ujumas ning aerutasime paadiga ümber järve arvukate saarekeste. Vesi oli Lõuna-Savos koduselt soe, nagu suvel ju ikka olema peab. Järgmisel hommikupoolikul tutvusime veel põgusalt Mikkeliga ning siis oligi aeg Helsingisse sõita, kus meid ootas laev kodumaale.

* * *

Selle juulinädala jooksul nähtud pisike killuke Saamimaast, tema inimestest ja loodusest oli just nii äge kui olin lootnud. Samas jäi igatsus selle koha vastu endiselt püsima. Nii palju kohti vajavad ju veel nägemist, kohtumist, kogemist. Eks ole ju saamide maa ka väga suur, küündides Kesk-Rootsist ja -Norrast Koola poolsaare idatippu välja. Kui tulevik võimaluse annab, kavatsen igatahes härj…põhjapõdral sarvist haarata ning taas rännutee keskööpäikese maale ette võtta.

(Fotode autorid: Tiina Erik, Anti Lillak, Rein Lillak. Pikemat versiooni sõidust võib lugeda blogist http://muinasreisid.blogspot.com.ee/2017/09/retk-pohja-saamimaa-oma-silmaga-nahtuna.html)