Fenno-Ugria Noorte liikmed Anti Lillak ja Tatiana Alybina andsid vabatahtlikena jõudumööda panuse soome-ugri kirjandusmaailma ühe tähtsündmuse korraldamisse ning panid kogetust ka ise üht-teist kirja.
2017. aasta august oli soome-ugri maailmas tähelepanuväärne selle poolest, et Tartus Eesti Rahva Muuseumis peeti XIV Soome-Ugri Kirjanike Kongressi. Teemaks oli sedapuhku valitud „Ajalugu kirjanduses”. Osalejaid oli väga palju, esindatud oli vist küll enamik uurali rahvaid ungarlastest nganassaanideni. Paljud tulijad olid ette valmistanud ka sisukad ettekanded eri teemadel: kirjanduse ajaloost, hetkeseisust ja tulevikust, süžeevalikutest, ajaloosündmustest kirjanduse ainesena ja muustki.
Pilte tegid Emma Pipi Penelope Visnap ja Maria Koff – aitäh jäädvustusi jagamast!
Hoiatus – kõigepealt kõneleme tõsistel teemadel…
Ajalugu pole pelgalt minevikus toimunud ja sinna maha jäänud sündmuste rägastik, mida me mingil seletamatul põhjusel peame koolitundides õppima. Iga sündmus jätab mingi jälje selle läbi elanud inimeste mällu, mõjutades väärtusi ja hinnanguid, edasisi valikuid ja otsuseid. Sündmused, mis puudutavad korraga palju inimesi, võivad osutuda murranguliseks, sageli lausa traumeerivaks ning neist rahunemine võtab teinekord väga kaua aega. Vaevalt leiab maailmas rahvast, kelle minevikus poleks nii rõõmsaid kui traagilisi hetki. Kuid viimastest ülesaamine nõuab lisaks ajale (mis parandab haavad) ka rääkimist. See ongi üks ajaloolise kirjanduse suuri ülesandeid. Olnust vaikimine pole kunagi olnut olematuks teinud, ent paraku võib paljudel soomeugrilastel 20. sajandistki leida palju sellist, millest pole olnud võimalik pikka aega vähemalt kõva häälega rääkida, arutada, analüüsida ning leida viise, kuidas olnuga leppida ja edasi minna.
Päris paljud ERMis kõlanud ettekanded võibki kokku võtta eelkirjeldatud mõttelõngaga. Eks iga rahvas saa siin tuua omi ainulaadseid näiteid, aga vähemalt viimase sajakonna aasta jooksul on meie Uurali keeleruumil olnud õnne ja õnnetust üle elada ka mitmeid sarnaseid sündmusi ja protsesse, mistap on kogemuste jagamine kokkusaamistel nagu see kongress juba ise teraapia.
Kirjanikud suhtlevad omavahel muidugi ka muul ajal kui kongressidel. Selle üheks käegakatsutavaks tõendiks on autoriteoste tõlked erinevatesse keeltesse. Tore, et töö selles vallas on endiselt käimas; eriti tasub hinnata Arvo Valtoni jätkuvat panust soome-ugri autorite tööde tutvustamisel Eesti lugejaskonnale. Tänavusel kongressil olid esitatud kaks raamatutõlget. Udmurdi kirjaniku Mikhail Petrovi romaan „Vuž Multan” (“Vana Multan”, ilmunud 1954) on tõlgitud eesti (Arvo Valton ja Nadežda Pchelovodova) ja ungari keelde (Horváth Ivan). Eesti autori Indrek Koffi lasteraamatust „Kirju koer” on aga nüüd ilmunud marikeelne tõlge „Müginde pij”, tõlkijaks lastekirjanik ja tõlk Svetlana Arkhipova.
Ehkki eestlased on soomeugrilikku alget toonud sageli meie iseloomu raskemeelsemate tahkude põhjuseks, nii et mõistest „soome-ugri äng” on saanud peaaegu et omaette diagnoos, on üks õige hõimlaste kokkusaamine ikkagi eelkõige rõõmupidu. Rõõmu pakkusid kongressil paljud hetked. Ansamblite Ar-Godi ja Kuukuu, samuti Mari Kalkuni, Kristiina Ehini ja Silver Sepa muusika, linnapea vastuvõtt Tartu raekojas, vaba mikrofon ja soome-ugri disko Genklubis, loendamatud kohtumised ja taaskohtumised, jutud, arutelud, naljaviskamised, laulud, kirjanduse ostud-müügid-vahetused ja mis kõik veel. Kui peaksime nimetama ainult ühe asja, mis meid, uurali rahvaid, lisaks keelte sugulusele siis õigupoolest omavahel liidab, siis oleks selleks see lõpuni mõistusega tabamatu hõimutunne. Isegi kui see tunne on kõigest saja või kahesaja aasta jooksul tekkinud/tekitatud, on tal tänapäeval väga suur jõud taga.
Kongressi kulminatsiooniks oli mõnus hilissuvine väljasõit Setomaale, kus Obinitsa galeriis Hal´as Kunn võtsid meid vastu Evar Riitsaar, Kauksi Ülle ja Merle Jääger. Nemad esitasid setokeelseid kirjanduse lühivorme nii luule kui proosa mängumailt, samuti laulsid leelonaised ja -mehed, nagu siinmail ikka kombeks. Pakuti pirukat, teed ja pitsikese kohalikku teravat. Galerii esine plats on ainuke teadaolev paik meie tähesüsteemis, kus lehvivad alaliselt kõikide uurali rahvaste lipud. Käisime Obinitsa kirikus, surnuaial ja muuseumis, ronisime Meremäe vaatetorni ning tegime tutvust Miikse Jaanikiviga, mille kõrval voolav Jaanioja oli sel aastaajal vett üle ääre täis.
Järgmine Soome-Ugri Kirjanike Kongress toimub juba 2019. aastal Transilvaanias, pühendudes hõimlaste kirjanduselule diasporaas. Nii et suled ja klaviatuurid kätte ning kirjandust looma, kallid sõbrad!