Ühe vadja rahvalaulu teekonnast ansambel Kännu Peal Käbi repertuaari kirjutab Anti.
Meie ansambel Kännu Peal Käbi püüab kasvatada oma lauluvaramut kõikide uurali keelteni, kuid samas oleme alati valmis arenema mõne konkreetse keele väljendusvõimalustes. Kõige enam on meil kahtlemata vadja laule, millega 2017./2018. aasta vahetusel ansambliga tegelemist alustasimegi. Tänavu aprillis tuli meil välja järjekordne vadjakeelne lugu – uue kuue saanud regilaul „Tulkaa, tüttäred, tulõllõ!“
„Tulkaa, tüttäred…“ on naiste laul. Laulik kutsub teisi külatüdrukuid ja -naisi tule juurde, mis tehtud küla serva ja ootab neid. Originaalis on laul veel mõneti pikem kui meie variandis ning selles räägitakse, kuidas lauliku hääl on nii ilus, et külarahvas peab seda linnulauluks. Ainult ema tunneb oma tütre hääle ära. Vadja ja isuri rahvalaulude võrguväljaanne (tutvuge kindlasti, see on väga äge paik), kust me omagi laulu laenasime, teab rääkida, et ennevanasti lauldi seda tule juurde kutsumise laulu eriti suviste- ehk nelipühade aegu.
„Tulkaa, tüttäred…“ valisime Kännu Peal Käbi repertuaari 2019. aasta hilistalvel. Nimelt kutsus üks parimaid vadja keele tundjaid Heinike Heinsoo meid Eesti Rahva Muuseumi hõimuklubisse, kus ta vadjalastest kõneles, nii-öelda külalisesinejaks. Tööjaotus käis lihtsalt. Mildast sai eestlaulja, Meritist ja Eda-Riinust koor ning kitarri peal leiutasime mõned akordid saateks. Laulu esmaesitlus on ka salvestatud, nii et kes soovib, võib seda võrrelda praeguse stuudiovariandiga (vaadake alates 26:30-st). Samuti laulsime laulu ühel oktoobrikuisel hõimupäevade üritusel Tartu Ülikoolis. Muidugi loodame, et kui praegused tõveajad seljataha jäävad, avaneb võimalus seda veel korduvalt esitada.
Stuudiotöö „Tulkaa, tüttäred…“ salvestamiseks toimus mitmes erinevas etapis, mille vahele jäid pikad muude tegevustega hõivatud ajad. Esimesena lindistasime Milda eeslaulu koos kitarrisaatega. Seejärel tuli koor, mis nüüd oli kasvanud neljaliikmeliseks – Eda-Riin, Merit, Britt ja Marin. Järgnesid katsetused erinevate klaveri- ja kitarrihelidega. Kui asi jõudis helirežissöör Allani kätesse, siis otsustasid nad Meritiga lisada veel salapära loova flöödi ja kandle ning laul oligi saanud oma praeguse kõla.
Paar sõna ka laulu taustaks olevatest fotodest. Need pärinevad minu seni ainsast käigust Vadjamaale, mis leidis aset juba 14 aastat tagasi. Nimelt väisas Tartu Ülikooli Ajalooringi seltskond 2006. aasta kevadreisil vadjalaste ja isurite põliseid asualasid, reisijuhiks vadja ja isuri usundiloo uurija Ergo-Hart Västrik. Nägime ja kogesime tol korral tõepoolest palju; näiteks Luutsas ja Jõgõperäs kuulsime päriselt vadja keelt – midagi, milleks tänapäeval peab ilmselt kohe haruldaselt head vedamist olema. Ilusad maikuised ilmad andsid Vaipooli, Orko, Mätši ja Kabrio kantidele oma kordumatult erilise õhustiku ning loodetavasti jäi vähemalt midagi sellest ka fotodele, millest valik meie laulu nüüd saadab.
Tulkaa, tüttäred, tulõllõ!
Tulkaa, tüttäred, tulõllõ,
vanad naizõd, valkõallõ!
Tuli on tehtü tüttärille,
laikka lahsailõ lavottu.
Tuli on tehtü tuulõõ pääle,
laikka õtsallõ lavottu.
Tüttäred, sõzeüeni,
sõbrani, emäni lahzõd,
la-ka kukun kuu valulla,
la-ka vilisän vilulla,
la-ka kukun kuu valulla,
kajahtutan kassõ’õlla!
Se kuulub kumu kotoosõ,
ääli äühtšäb ennelleni.