Isegi kui maailm on pidanud tegema olulisi korrektiive oma elurütmis, toimusid hõimupäevad vääramatu kindlusega. Hõimulõimede jaoks oli see esimene kord oma nime all neid vastu võtta ning muidugi soovisime tähistamisse vääriliselt panustada. Oktoobrile tagasi vaadates võib rahule jääda küll – käisime nii koolides kõnelemas kui ka mõnel toredal sündmusel musitseerimas. Aga nüüd kõigest lähemalt.
Britt: Kuu algas meie jaoks suurepäraste uudistega! Kuna oleme vahepeal muutunud Fenno-Ugria Noortest Hõimulõimedeks ja meil on nõnda ilus nimi, siis otsustasime saata MTÜ Hõimulõimed ka nimevõistlusele “Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi”. 6. oktoobril saimegi teada, et võitsime parima uustulnuka auhinna. Kirjaniku Ilmar Tomuski sõnul oli Hõimulõimed neile saadetud nimekandidaatidest kõige ürgsem. Täname Emakeele Seltsi ja Eesti Keelenõukogu tunnustuse eest!
Lähemalt saab vaadata järgnevast videost:
Anti: Suurema hoo saime sisse esmaspäeval, 12. oktoobril, mil kohe varahommikul oma kuulsusrikka ansambli Kännu Peal Käbi (koosseisus Anti, Britt-Kathleen, Merit ja Rodolfo) autosse pakkisime ning Tartust Mulgimaale, täpsemalt Mustlasse põrutasime. Uralic Keskuse eestvedaja Oliver Loode oli meid kutsunud esinema Mulgimaa lipu päeva tseremoonial, kus kuulutati välja ka uus Mulgi vanem. Ettevõtmisel oli juures ka soome-ugri värving, kuna järgmisel aastal hoiavad just mulgid oma imeilusas Abja-Paluojas soome-ugri kultuuripealinna rändtiitlit. Kuna sündmus pidi toimuma vabas õhus ja Tartus oli ilm startimise hetkel vesisevõitu, olime algul veidi murelikud, kuid Mulgimaale jõudes taevas selgines ning meiegi murepilved lahtusid. Mustlas oli õige paiga leidmine väga lihtne – tuli vaid üles leida kõige kõrgem torn ehk Mulgi Majakas. Kunagine piimatööstuse torn on muudetud uhkeks liputorniks ning selle esisele platsile hakkas kogunema järjest rohkem rahvast. Olid mustades kuubedes mulgi elu edendajad, terve Tarvastu Gümnaasiumi koolipere, hulgaliselt külalisi ja ajakirjanikke.
Tseremoonia algas kombekohaselt Hendrik Adamsoni sõnadel ja Juhan Simmi viisil loodud mulgi hümniga. Tornitippu heisati lipp, järgnesid etteasted ja sõnavõtud. Oliver tervitas Mulgimaa rahvast soome-ugri kultuuripealinnade aktsiooni koordineerijate nimel ning siis oligi Kännu Peal Käbi kord oma muusikaga platsile astuda. Tegime kaks laulu – isurikeelse „Mäni mies kyntämähä“ ja kõigile tuntud „Me lähme rukist lõikama“, mis on saanud endale praeguseks salmid viies eri läänemeresoome keeles (eesti, seto, liivi, vadja ja soome). Eriti tore oli, et paljud laulsid eestikeelset salmi kaasa! Sealsamas kõigi kuuldes sai antud lubadus teha tulevikuks ka mõni mulgikeelne laul. Nüüd tuleb sõna pidada.
Piduliku osa järel kutsuti meid kohvikusse keha kinnitama. Leppisime Mulgi Kultuuri Instituudi inimestega kokku, et teeme uuel, kultuuripealinna aastal kindlasti veel koos toredaid asju. Ka omakeskis tärkas meil mõningaid suuri plaane, millest on ehk lähemas tulevikus põhjust rääkida. Seniks kannatust!
Samal ajal käis Anna Tartu Rahvusvahelises Koolis õpilastele soome-ugri rahvaid tutvustamas.
Anna: 12.–16. oktoobril pidas Tartu Rahvusvaheline Kool rahvusvahelist nädalat, mille esimeseks ettevõtmiseks olid meie korraldatud soome-ugri infotunnid. Pidin andma kolm tundi koolilastele erinevatest riikidest: Eestist, Soomest, Saksamaalt, Indiast ja mujalt. Õpilased tutvusid soome-ugri ajaloo, keelte, muusika ning lähemalt komi kultuuriga. Proovisime selga komi rahvariided ning mängisime mänge, mis meeldis õpilastele väga. Laste jaoks oli suur avastus, et soome-ugri rahvaid on palju ja nad elavad üksteisest nii kaugel, Euroopast Uurali mägedeni ja kaugemalegi. Pean ütlema, et on väga tore teha taolist koostööd ja tutvustada lastele soome-ugri rahvaid.
Kõigest kaks päeva hiljem – kolmapäeval, 14. oktoobril – ootas meid ees järgmine tegus väljasõit. Eesti Rahvakultuurikeskuse Keskuse Põlvamaa rahvakultuurispetsialist Kati Taal oli meid kutsunud Räpina Ühisgümnaasiumisse ja Kanepi Gümnaasiumisse soome-ugri rahvastest kõnelema.
Marin: 14. oktoobri hommikul startisid Hõimulõimede liikmed Anti, Marin ja Anna Räpina Ühisgümnaasiumi poole, et sealsetele noortele tutvustada Hõimupäevi ja soome-ugri kultuuri. Räpinas võeti meid kohe väga soojalt vastu; pakuti kohvi-teed ja kommi-küpsist. Seejärel suundusime avarasse saali, kuhu oli kokku kutsutud kaks klassitäit lapsi. Esimesena kõnelesin mina Hõimupäevade ajaloost ja olulisusest. Anti tutvustas õpilastele tänapäevast soome-ugri muusikat. Viimaks rääkis Hõimulõimede esimees Anna oma komi juurtest, tutvustas rahvariideid ning keelt. Lõpetuseks õpetas Anna kõigile ühe vahva komikeelse laulumängu, mida noored väga hea meelega kaasa mängisid.
Vahepeal käisime Põlvas väga armsas Tillu kodukohvikus söömas. Kodukohvikule omaselt olid toidud väga maitsvad ja portsud suured. Kõrvale rüüpasime täiesti Põlvamaist ebaküdoonia limpsi.
Edasi viis Kati meid Annaga Põlvamaa teise otsa Kanepi Gümnaasiumisse. Kuigi Anti pidi tagasi Tartusse oma tööde-tegemiste juurde minema, oli ta siiski Kanepiski kenasti esindatud Anti-monopoly lauamängu näol. Aga õpilased juba ootasid ning asusime siingi kohe oma missiooniga pihta. Ühe tütarlapse riietasime koguni komi rahvariietesse. Kuigi meie ülevaated olid suhteliselt lühikesed – 45 minutiga ülemäära põhjalikku pilti ei loo –, olid kohtumised koolide rahvaga väga meeleolukad ning loodetavasti sai väike smugripisik edasi antud!
Britt: Hõimukuu tähtsaima päeva, 17. oktoobri veetsime Eesti Rahva Muuseumis, kus kell 16:00 algas Fenno-Ugria korraldatud Hõimupäevade peakontsert “Tee akkuna avõõ”, mis vadja keelest tõlgituna tähendaks “Tee aken lahti”. Kahjuks sel korral oli väljamaalt tulnud sugulasrahvaste ansambleid koroonapiirangute tõttu vähe, ent need, kes kohale ei saanud tulla, olid eelnevalt teinud videotervitused ja -esinemised, mida oli ka väga tore vaadata. Kännu Peal Käbi esines sama repertuaariga nagu Mulgimaal, kuid koosseis oli seekord erinev: kitarri mängis Rodolfo, laulsid Merit, Britt-Kathleen ning meiega esimest korda lavale astunud Anna. Hõimulõimede liikmed ja sõbrad aitasid ühtlasi kaasa Hõimupäevade korraldusliku tiimi töös. Saime kuulajatelt palju positiivset tagasisidet ning tunnustust ka Fenno-Ugrialt.
Kontsert salvestati otseülekandena ning seda saab vaadata siit:
Anti: Üks nädal läks vahepeal mööda, kuid teisipäeval, 27. oktoobril, ootas mind ees veel külaskäik Tartu Karlova Kooli. Mu vana hea tuttav ja ansamblikaaslane Ako Rääbis on seal nimelt klassijuhatajaks ning oli valmis mind oma tunnis võõrustama. Kaasa võtsin soome-ugri koomiksite raamatu ja valiku eri rahvaste bändide muusikavideodest. Nende abil on hea tutvustada rahvast, tema maad ja keele kõla. Esindatud oli vepslaste Noid, põhjasaami Ravggon, inarisaami Amoc, ersa Andrei Botškanov, udmurtide Silent Woo Goore ja kirsiks tordil kuulsa disnika “Frozen” loo “Let It Go” eesti-soome-ungari miks, mille keegi entusiast on Youtube’i jaoks kokku lõiganud. Olin seda komplekti varemgi koolides lasknud, pidades silmas, et esindatud oleksid erinevad muusikalised stiilid. Tavapärasest videodiskost erines etteaste oma haridusliku kallaku poolest – sissejuhatuseks kõnelesin keelesugulusest, näitasin kaarti ja keelepuud. Kuigi oli pika koolipäeva viimane tund, püsisid õpilased kenasti tunni lõpuni ära. Nii et ju siis ikka oli huvitav.
Mida hõimukuust õppisime? Hea, et meil on aastas aeg, mil oma juurtest ja suguvõsast mõelda ning mõtteid teistega vahetada. Õilsa eesmärgi nimel ringi sõita on samuti tore, niipalju kui see keerulistel aegadel võimalik on. Sedasi nägime põnevaid kodumaa kante, tutvusime särasilmsete inimestega, kes meilegi oma sära jagasid. Ning loodame, et suutsime teistelegi oma sära edasi anda. Tumenevas sügises on iga hinge- ja vaimusäde päikese hinnaga.