November on aasta kõige pimedam kuu. See on aeg, mil hinged käivad maa peal ringi, külastavad oma perekonda ning kodusid. Nii käivad ringi ka mardid ja kadrid, kes perest-perre ande paluvad ning neile vastutasuks vilja- või karjaõnne soovivad. Sel aastal kogusime meiegi kamba kokku ning läksime koos santima. Kadrilaupäeva tegemised võtab kokku Britt-Kathleen:
Läksin 24. novembril üle mitme aasta koos Marini, Anti, Stefani ja Meritiga kadrisanti jooksma. Koos moodustasime kadripere: Stefan oli kadriema, Merit, Marin ja Anti olid kadritütred – kusjuures Antil oli ka kadrititt – ja mina olin kadrihani. Otsisime eelnevalt ka, mis ülesanded kadripere liikmetel peaksid olema, ent kuna ajad on muutunud, siis ei pidanud me reeglitest kinnipidamist niivõrd oluliseks.
Santisime Tartus Riia mäe kandis. Kõigil olid seljas heledad riided, minul oli ka hanemask ette tehtud. Mehed panid heledate pükste ja kampsunite peale ka linad, et tunduda naiselikumad. Marin ja Merit nägid ehtsad preilid välja. Anti otsis ka välja inimesed, kelle juurde santima minna. Koroona leviku tõttu kartsime, et kui läheksime täiesti suvaliste uste taha tralli lööma ja laulma, siis ei lasta meid sisse. Siis oleks kahju olnud tühjade kätega õhtut lõpetada. Õnneks olid Anti sõbrad nõus meid vastu võtma.
Kui jõudsime maja ukse taha, siis laulsime koos Võnnu kihelkonnast pärit kadrilugu:
Laske sisse kadrisandi kaderna, kaderna
Kadri omma kaugelt tullu kaderna, kaderna
Läbi soo sopa-sapa kaderna, kaderna
Läbi pika pilliruu kaderna, kaderna
Mul oli kaasas purk täis kaerahelbeid, mida ma ei andnud mitte niisama ära. Nimelt võttis Merit kaasa ka gooti kirjas Heinrich Stahli teose „Anführung zu der Esthnischen Sprach”, mida peetakse esimeseks eesti keele grammatikaks, ning panime külalised seda lugema. Kui muidu peaks seda tegema kadrihani, siis andsime ülesande raamatuga tegeleda Meritile, kes oleks muidu niisama kaasa laulnud. Hani on ju niigi juba kirev tegelane. Igaüks, kes oskas lugeda, sai minult pihutäie kaerahelbeid, kes lugeda ei osanud, seda manitsesin, ent heast südamest ja õnne jaoks andsin ikka helbeid. Ehk järgmiseks aastaks õpivad nad lugemise selgeks ning siis saan juba asja eest neile õnne jagada. Lisaks küsisime vastuseid mõistatustele.
Enne, kui hakkasime lahkuma, siis laulsime oma laulukest edasi:
Kadri ei ta’a seda kalla kaderna, kaderna
Mis om kuulu kotikohe kaderna, kaderna
Kadri tahab seda kalla kaderna, kaderna
Kadri ei ta’a seda kalla kaderna, kaderna
Mis om mängen mäele tullu kaderna, kaderna
Luudalüvven lootsikulle kaderna, kaderna
Kadri ei taha kitseliha kaderna, kaderna
Kits om sika ptrututetu kaderna, kaderna
Kadri taht puhast pulliliha kaderna, kaderna
Ja ausat aniliha kaderna, kaderna
Viimase lause peale ma alati solvusin, kuna olin ju kadrihani. Kui laul sai läbi, siis anti meile maiuspalu ning muud sööki-jooki kaasa. Viimase asjana oli tähelepanu keskpunktis veel kadrititt, kes pissis põrandale, kapsa- ja karjaõnneks. Nimelt peitis Anti tite sisse pudeli veega ning vajalikul hetkel sai sealt vett pritsida.
Lõpuks läksime veel Rodolfole külla, keda saime ka õnnistada ning lugema panna. Kõigil santijatel oli hea meel, et said üle pika aja santida, keegi meist polnud seda viimastel aastatel teinud. Meriti jaoks aga oli see üldsegi esimene kord, kuna Saksamaal seda ei tähistata. Meriti sõnul oli ka temal väga tore ja uus huvitav kogemus juures.
Oli väga meeleolukas õhtu! Loodetavasti ei kao santimine Eestis unustusehõlma ning see traditsioon suudab veel pikka aega elus püsida. Oleme Hõimulõimedega rõõmsad, et saime koos aega veeta ning ka võõrustajatele meelelahutust pakkuda.
