Anti Lillak (MTÜ Hõimulõimed laekur)

Väljasõidud erinevatesse Eesti omakultuuriga piirkondadesse on kujunenud väikest viisi traditsiooniks, mida Hõimulõimed püüavad jõudumööda ikka au sees hoida. Avastamisväärseid paiku on omajagu, oleks vaid aega, et seltskond kokku korjata ning need kõik läbi uurida. Aga nii umbes kord aastas tuleme sellega siiski toime. Varem oleme käinud paaripäevastel reisidel Soomaal ja Pohirannas, lisaks mitmetel ühepäevastel sutsakatel Seto- ja Mulgimaale ja Kodavere kihelkonda. Tänavuseks märtsiks panime paika plaani Tartust vaadatuna ühe päris kauge Eestimaa kandi – Sõrvemaa – külastamiseks. Et minek ja tulek nõuavad mitu head tundi autosõitu ning appi on vaja võtta ka laevaühendus, siis otsustasime sedapuhku kogu matka laiendada kolmele päevale. Või õigemini kahele ja poolele, sest reede, 15. märts jäi pelgalt Tartust Lääne-Saaremaale jõudmise jaoks. Põhimöll Sõrvel toimus laupäeval ning pühapäeval hakkasime juba aegamisi järgi andma kodu kutsele.

Enne heietusega jätkamist pean hetkeks peatuma Sõrve/Sörve nimekirjutusel. Üleüldiselt kirjutatakse eesti keeli seda kohanime ‘Õ’-ga, ehkki valdav enamik saarlastest hääldab seda mandrirahvast erinevalt. Alternatiiv on kirjutada nimi kohapealse hääldusega paremini kooskõlas ‘Ö’-ga, mida mõnes kontekstis on ka tehtud. Milline siis valida? Ehkki Hõimulõimede peamine töökeel on eesti kirjakeel, milles me enamasti ka oma võrgupäevikut peame, austame samas rahvaste nimetusi enda ja oma kodukandi paikade kohta. Seega teen (mõne lugeja jaoks kindlasti drakoonilise) otsuse kirjutada kõik Sõrved siin edaspidi ‘Ö’-ga. Võite ise valida, kuidas te seda mõttes või valju häälega lugedes välja hääldate.

Meie seltskond oli täitsa esinduslik, kokku üheksa inimest kahes autos. Kui osalejaid tähestikulises järjekorras üle lugeda, saame sellise jada: Allan, Anti, Arno, Atte, Bogi, Britt, Merit, Mirjami ja Patrick. Eelteadmised Sörve poolsaarest polnud küll olematud, aga üleliia põhjalikud samuti mitte. Teadsime, sel on tuhandete aastate pikkune ajalugu. Olime üht-teist kuulnud Torgu Kuningriigist Sörve lõunaosas ning seda, et sörulased (nagu Sörve poolsaare elanikke õigupoolest kutsutakse, kaasa arvatud nad ise) edendavad tänapäeval tublilt oma keelt ja pärimuskultuuri. Sörvekeelsed raadiouudised ERRiski olid tuttavad. Aga isegi, kui enamik meist olid Sörvemaale elus ennegi juhtunud, siis a) küll küllale teadupärast liiga ei tee ning b) seekordne reis sisaldas küllap kõigi jaoks ka päris palju uut.

Meie öömaja asus Sörvemaa naabruses, Kihelkonna kihelkonnas Riksu küla Sepa-Jõe Turismitalus. See oli hubane koht, kus oli olemas kõik meile vajalik – voodid, pikk laud, mille taga süüa või niisama lõbusalt aega veeta, ning muidugi saun. Riksult lähtusid meie õppe- ja huviretked lõunasse Salmele ja selle selja tagant algavale Sörve poolsaarele.

Retke kõige olulisem ja pidulikum osa oli laupäeva hommikupoolikune kohtumine Sörvemaa Pärimuse Seltsi eestvedajate Tammeougu Mari ja Tammeniidi Elvega Anseküla seltsimajas. Nad võtsid meid mõnusalt vastu ning andsid põhjaliku ülevaade nii sörulaste vanade traditsioonidega elust kui ka sellest, mida siin praegusel ajal tehakse. Mõlemat on aukartustäratavalt rikkalikult.

Kunagi – nii sadakond aastat tagasi – oli Sörvemaa Eesti üks tihedamalt asustatud maanurkasid. Külad olid suured ja rahvarohked ning kõiki neis elavaid suid tuli ka kuidagi toita. Seal, kus põllumaad leidus, andis see ka enam-vähem saaki, eriti kui põllurammuks mererannast adru juurde vedada, muret tegi aga tihti vihmanappus. Raske öelda, kas just sellepärast või peituvad põhjused muus, aga Sörves pole kombeks süüa leiba teiste toitude kõrvale, vaid omaette söögina. Mõistagi on sörulased käinud tublisti kala püüdmas ning nii lähemaid kui kaugemaid meresid sõitmas.

Saime õpetust ka rahvariiete kandmise kohta. Teadupärast on Sörvemaa jagunenud kaheks kirikukihelkonnaks, Anseküla põhjas ja Jämaja lõunas. Esimeses elavad eessörulased, teises tagasörulased ning mõlemail on olnud veidi omad kombed ja moed. Võtame või näiteks naiste mütsi ehk sarikülli, mis on mõlemas kihelkonnas valmistatud üsna ühte moodi – see on punast ja musta värvi ning kahe “sarvega”, üks ees, teine taga. Erinevus seisnes aga selles, kas sarved painutada üksteise poole (Ansekülas) või teineteisest eemale (Jämajas). Sarvedele seoti veel kirju rätt peale ning naine võiski kodunt välja minna, kartmata meretuuli või naabrite pilkeid. Et asi selgem oleks, proovisid meie seltskonna naised Anseküla stiilis peakatmise omal käel peal järgi.

Sellised pärimuskultuuri tarkused võivad hõlpsasti piirduda mineviku ja mälestustega, kui kaasajast midagi võrdväärset leida pole. Sörves on see mure võõras – töid ja tegemisi jagub kuhjaga pea igasse päeva. Sörvemaa Pärimuse Seltsi inimesed mängivad pilli, laulavad regi- ja koorilaulu, tantsivad rahvatantse, uurivad ja õmblevad rahvariideid, avaldavad Sörvemaa kohta raamatuid ja tagatipuks annavad maailmale oma toimetustest teada nii sörvekeelsete raadiouudiste (nende lingi leiad juba eestpoolt) kui ka oma kodulehe abil. Täiesti võimalik, et midagi olulist unustasin siinkohal täiesti ülekohtuselt ära, aga juba seegi nimekiri on nii vägev, et lausa raske on uskuda, kuidas väike hulk rahvast selle kõigega toime tuleb. Aga ilmselgelt on sörulased kanged ning aastasadade jooksul ennast harjutanud suuri tegusid tegema. Tähtsusetu pole ka hiljaaegu paikkonda kolinud inimeste, nn uussörulaste panus. Seal, kus põlised sörulased kipuvad erinevatesse algatustesse põlvkondade jooksul sissejuurdunud skepsise tõttu vahel kahtlema, leiab abi ja kaasalöömist just väljastpoolt tulnutelt.

Kaks tundi koosolemist möödusid kui unenäos, aga viimaks oli meil aeg lasta sörulased oma tavapäraste Sörve asja ajamiste juurde ning ise edasi rännata. Veel enne lõunapausi otsustasime ära käia Anseküla kiriku asemel. Anseküla Maarja kirik oli ehitatud sügaval keskajal, mõnedel andmetel 14. sajandil, ning nagu selliste kasvava rahvaarvuga paikades iseloomulik, aastasadade jooksul korduvalt ümber ehitatud. Kahjuks läks kirikult väga õnnetult II maailmasõjas – kõigepealt põletasid teda 1941. aastal sakslaste eest taganevad punaväed ning seejärel lasid omakorda punaarmee eest taganevad Saksa väed ta 1944. aastal sootumaks õhku. Kirikust on alles vaid vundamendimüürid ja osa tornist, mida kasutati 1952. aastal tuletorni ehitusel. Kõrgust sai tuletorn juurde veel 2007. aastal; ümbritsevad puud olid hakanud majakat vägisi enda varju jätma.

II maailmasõda sakutas Sörvemaad üleüldse erakordse julmusega. Poolsaar oli ristipidi täis kaevatud sakslaste kaitseliine, kes püüdsid 1944. aasta taganemisel siitkaudu pääseda lõunasse Kuramaale, kandu nilpsamas ei enda ega vaenlase elusid säästvad punased. Seda, mida kohalikud elanikud arvavad põrgulikust hävitustööst, ei küsinud keegi. Vaenuaegade pärand on Sörve pinda tuhnitud kaevikud ja kaitsekraavid, tonnide kaupa roostetavat ja puhuti endiselt plahvatusohtlikku lahingrauda, nii mõnegi tundmatu sõduri luud-kondid ja tuntav katkestus maanurga seni kulgenud elukorralduses.

Kummatigi pole maailmasõda ainus, mis on siin mehi vägivaldselt igavesse unne suigutanud. Selle kohta saime selgemat teadust Salmel, kus pakkus meile lõunast kõhutäidet ambitsioonika nimega putka Viking Burger. Burksid olid nagu burksid ikka, ilma sarvede või muu rõhutatult viikingipäraseta. Nimevaliku põhjused peitusid selgelt muus. Nimelt on Salme ennast ajalooentusiastide maailmakaardile kruvinud tänu koolimaja nurga juurest leitud kahele 8. sajandi laevmatusele. Väiksema laeva jäänused leiti aastal 2008, suurema omad 2010. Laevadesse oli sängitatud kokku 41 surnud meest, kellest paljude luudel võis täheldada jälgi eri raskusastmega vigastustest. Luustike kõrvalt leiti sõjariistu, tarbeesemeid, ehteid ja riietuse osi, lauamängude nuppe ja täringuid (jah, ka muistne rahvas hindas meelelahutust) ning koerte ja jahipistriku luid. Luu-uuringud on näidanud, et maetud polnud kohalikud sörulased või saarlased, vaid pärit meretagustelt Rootsi maadelt. Maetute seas näis olevat ka kogu sõjasalga pealik –kange kaelaga (esimene kaelalüli oli koljuga kokku kasvanud) mees, kelle kõrval lebasid peenelt kaunistatud käepidemega mõõk ja põhjapõdrasarvest kamm. Surnu suhu oli matustel asetatud hnefatafl mängu niinimetatud kuninganupp.

Pärast jääaega alguse saanud ning jätkuvalt toimuva maakerke tulemusel on kunagi Sörvet ja Saaremaad eraldanud väin kahanenud nüüd üsna ahtaks Salme jõekeseks (‘salme’ tähendabki väina) ning saared teineteisega kokku kasvanud, ent vanadel aegadel oli väin küllap üsna tuntud otsetee avamerelt Liivi lahe vetesse. Seda mööda võisid sõita kerged laevad või paadid juba pronksiajal, nagu näikse osutavat Salme naaberkülast Tehumardilt leitud vanapronksi kogum. Samamoodi pruugiti veeteed 8. sajandil, ajal, mida oleme Eesti ajaloos harjunud nimetama eelviikingiajaks. Küllap nimetaksime siiamaani, kui see konkreetne rännusalk poleks sattunud Salme juures tõsistesse sekeldustesse, mille käigus kahe laevkonna jagu mehi maha notiti ning koos laevadega siiasamma randa jäeti. Leid on pannud paljusid uurijaid tõstma päris-viikingiaja algust senisest 9. sajandist vähemalt sajandi võrra varasemaks. Arheoloogilised kaevamised näitasid ka, et langenutele oli osutatud kogu au, mida oli võimalik kodust kaugel pakkuda. Seega pidid ellujäänud, olid nad siis lõppkokkuvõtteks lahingu võitjad või kaotajad, säilitama vaba voli pidada pärast verevalamist rannas kaaslastele kombekohased matused, enne kui nad koju naasesid, kaasas raske last halbu uudiseid omastele. Seda, kellega neil üldse võitlus oli puhkenud, ei tea me paraku vähimatki.

Kuna Salme laevaleiud on tähelepanuväärsed kogu Euroopa viikingiaja kontekstis, siis on neid usinalt tutvustatud nii teaduskirjanduses kui ka erinevate populaarteaduslike meediumite abil – ajakirjades, netilehekülgedel, muuseuminäitustel, telesaadetes jne. Ka kohalikud on viikingisümboolikat Salmel (ja Saaremaal laiemalt) usinalt ekspluateerinud, olgu nendeks lohepäised laevad või sarvedega kiivrid (mis on muidugi juba ammu kuulutatud valearusaamaks). Ei saa just öelda, et ülemerenähtuste uisapäisa laenamine kõikidele siinkandi inimestele tohutult meeldiks, ent eks ole sörulaste ja saarlaste osalemine Põhja-Euroopa ulatuslikus ja paiguti üsna sõjakaks kiskunud viikingiaegses suhtlusvõrgustikus samuti erinevate allikate abil ära tõestatud.

Aga ajalugu ei saa ometi koosneda ainult mustadest päevadest. Kui olime näljasurma taas mõne tunni võrra ebamäärasesse tulevikku edasi lükanud, jäi meil veel omajagu valget aega poolsaare avastamiseks. Nüüd, kus Anseküla kihelkonnas olime paar olulisemat kohta juba ära näinud, ootas ees lõunapoolsem Jämaja kihelkond. Teel Sääre tipu poole põikasime korraks metsa, et oma silmaga ära näha Kõrgema võluallikas. Selles aitas meid Maa-ameti looduslike pühapaikade kaardikiht, mille võib iga huviline leida siit. Veetlevalt salapärase nimega allikas asub kohe metsatee ääres ilusate sügavroheliste kuuskede vahel nagu väike nurgake muinasjutumaailma. Kõrvale püstitatud infotahvlilt lugesime, et võluallikale polnud vanasti küll kombeks ande tuua, ent selle vett hinnati kõrgelt erinevate ihuhädade raviks, eriti silmanägemise parandamiseks. Proovisime ise järgi ja tõsijutt, vähemalt halvem ei hakanud tema veest küll kellelgi meist.

Sääre tipp on ilmselt üks Sörvemaa külastatavamaid paiku, vähemalt turismihooajal. Märtsi keskpaik oli külastajate hordideks veel varavõitu ning kui välja arvata veel mõni juhuslik eelkevadine ringirändaja, saime olla majakataguse kiviklibuse neeme, tuule ja merega täiesti omaette. Kahjuks varjutas suur hallus meie pilkude eest Kuramaa Liivi ranna, mis iseenesest jääb Säärest vähem kui 30 kilomeetri kaugusele. Varasematel aegadel on sörulased ja liivlased omavahel usinalt läbi käinud. Keelte sarnasus aitas suhtlusele kindlasti kaasa. Teineteise juurde mindi karjuseks, sulaseks või teenijaks, aga ka üle Kura kurgu sõlmitud abielud pole olnud haruldased. Mõnede julgete mõtlejate teooriad saarlastest kui liivlaste järeltulijatest jäävad paraku ilmselt siiski fantastika valda…

Bogi ja mina mäletasime oma mõne aasta tagusest Saare- ja Sörvemaa automatkast väikest, aga ütlemata nunnut poekest Laadla külas ning otsustasime sealt ka nüüd läbi põigata. Head uudised – Laadla kauplus oli endiselt olemas ja avatud. Seda pidav kohalik mees kõneles meile lahkelt siinsest elust, ärist ning Torgu Kuningriigist. Vihjeid sellele omapärasele riigikesele olime tähele pannud juba Säärel, kus majaka kõrval lipumastis lehvis sinisel taustal mustaga ääristatud valge ristiga lipp. Härra poepidaja lausus, et kui me soovime, siis võime julgelt sisse astuda kuningriigi vardja Kaupo Vipi koju. Einoh, kui selline hüva võimalus avaneb, siis muidugi haarame sellel sarvist! Olulised ostud ja teave (kas peremees on lahke, ega õues lõukoerad varitse jms) käes, sõitsime naaberkülla, et leida üles kõnesolev talu.

Üleüldiselt on maailm liikunud vähemalt siinpool Põhjanaela selles suunas, et kellelegi külla minnes antakse oma tulekust eelnevalt teada. Samas pole ootamatute külaliste ajad veel sugugi väga kaugesse minevikku jäänud ning, nagu me ise just veendusime, tuleb selliseid asju aeg-ajalt tänapäevalgi ette. Igatahes ei teinud perenaine, leides koputamise peale ust avades enda ees salga ebalevaid soomeugriste, sugugi imestunud nägu ning kutsus meid tuppa. Sealsamas võttis meid vastu ka Torgu Kuningriigi vardja härra Kaupo Vipp. Mida iganes ta sel sombusepoolsel laupäeva õhtupoolikul oli ka plaaninud teha, jättis ta muud asjad kõrvale ning pühendus lahkelt ootamatutele külalistele kuningriigi tutvustamisele.

Torgu Kuningriik asutati 18. augustil 1992, mil Taga-Sörve jäi värskelt taasiseseisvunud Eesti Vabariigi haldusreformi seaduses kellegi pealinliku hooletuse tõttu sootumaks välja. Sörulased said aru, et taolises olukorras on kõige mõistlikum loota eelkõige iseendale ning kuulutasidki välja Torgu Kuningriigi. Selle troonile valiti Kirill Teiter, valitsejanimega Kirill I. Alamate seas populaarne kuningas valitses riiki kuni oma siitilmast lahkumiseni 2022. aastal. Seejärel valis rahvas uueks valitsejaks Kirilli poja Kristiani, kuninganimega Kristian I. Kroonimistseremoonial osalesid lisaks sörulastele ka delegatsioonid Seto Kuningriigist ja mujaltki. Praegugi pühenduvad kuningriik ja tema riigitegelased oma maa ja inimeste eest seismisele, olgu kõne all regionaalpoliitilised või keskkonda puutuvad teemad.

Kuningriigil on oma lipp, kroonitud ja tuldpurskavat Torgu tigulohe kujutav vapp, hümn „Oo, Sörvemaa“ ning raha – Torgu taaler – , mille eest saab mõnes paigas päriselt maksta (näiteks Laadla kaupluses). Vardja Kaupo Vipp näitas meile mahukaid mündialbumeid enam kui 30 aasta vältel vermitud Torgu taalritega. Huvitav on see, et hoolimata oma üsna piiratud tuntusest ja kasutusareaalist on Venemaalt teada koguni Torgu taalrite võltsimise juhtumeid. Küllap püüti nõndaviisi ninapidi vedada mõnda heauskset mündikogujat, kelle jaoks siinne valuuta on kõrges hinnas. Mõne raha, ehtsa muidugi, soetasime meiegi endale – äkki läheb elus veel vaja.

Ilus, kui üks riik tutvustab end ka omaenda maa keeles – tutvuge Torgu Kuningriigi ametliku kodulehega!

Sellise õnneliku kohtumise järel jäi meil valget aega veel paari huvitava (ja mõneti vastandliku sisuga) paiga jaoks. Esimene neist oli Jämaja Kolmainu kihelkonnakirik poolsaare läänerannikul. Tema sünnilugu võib ulatuda kaugesse 13. sajandisse, mil ristiusku meie kandis laiemalt levitati. Esialgne puust pühakoda põles juba kuskil 14. sajandil maha ning versioon number kaks tehti juba kivist. Ent ka see pole esialgsel kujul meie ajani säilinud. Varisemisohtlikuks muutunud hoone ehitati 1860. aastatel põhjalikult ümber, saades praeguse historitsistliku välimuse. Erinevalt Anseküla kirikust jäi Jämaja kirik II maailmasõja ajal vist vaenuvägede põhitaplustest veidi kõrvale ning pääses seetõttu kahjustustest.

Viimane peatuspaik meie kultuurilisel avastusretkel oli Jämajast veidi põhja pool Kaunispe küla mail. Rahvajutu järgi olevat metsatuka servas kõhutavale hallile kivile korraks puhkama jäänud Suure Tõllu eest põgenev vanapagan, kelle sõrad kivi pinnale jäljed vajutasid. Võisime veenduda, et jutt on jumala tõsi, sest sellised veidi pikergused sõrgu meenutavad lohud on kivil päriselt olemas. Sellest vahejuhtumist sai kivi endale nimeks Kuradikivi. Jälgede tegijat ennast me õnneks ei kohanud – oli teine ilmselt juba ammu pidanud Saaremaa vägimehe eest pagemist jätkama.

Nüüd laotus vilu üle Sörvemaa ja üle meie, nii et tegime Salmel veel ühe suurema poepeatuse ning taandusime põhistaapi Riksule õhtusööki, laulumõnu ja kuuma sauna nautima.

Pühapäeval me enam midagi hirmsuurt ja tähtsat ette ei võtnud. Kuna ärkasin esimesena (vanainimese asi), siis jõudsin enne teiste virgumist ära käia naaberküla Taritu muistsete põllujäänuste ja kivikalme man: neist võite lugeda mu muinasreiside ajaraamatust. Aga pärast hilist hommikusööki oli aeg oma elamine taas autodesse pakkida ning jälle teele asuda. Aega oli ometi piisavalt, et põigata külla Riksu lähedale jääval Toomalõuka Liukivil ning enne praami tulekut Muhumaal sealse rauaaegse maalinna sakiliseks kaevatud vallidel. Ilm kippus aga ilgeks ja kõledaks, vahepeal tuli taevast alla koguni lund ning seetõttu oli viimaks õhtupimeduses koju jõuda päris mõnus tunne.

Sörvemaa aga jäi oma elu edasi elama ning kõigi märkide põhjal elab siiamaani jõudsalt edasi. Hõimulõimed said kahtlemata jälle tera targemaks kõikide rikkuste osas, mida Eestimaa piirides leida võib. Tõeliselt innustavad inimesed, tüse vaimse ja ainelise ajaloo kultuurkiht, veidi müstilise hõnguga loodus ja paigad… Soovime neile kõigile jõudu ja tarmu oma elu ja tegemisi edasi ajada ning ehk kohtume millalgi veel!