Anti Lillak, Britt-Kathleen Mere (MTÜ Hõimulõimed juhatuse liikmed)
Märkus: Artikkel pidi algselt ilmuma Soome ajakirjas Alkukoti, kuid jäi asjaolude tõttu siiski avaldamata. Seepärast pole siin arvesse võetud uusimaid võro liikumisega seotud sündmusi ja protsesse.
2023. aasta osutus Lõuna-Eesti rahvarühmale võrokestele märgiliseks. Kevadel, 22. aprillil korraldasid nad Võru linnas I Võrokõisi Kongrõssi (I Võrokeste Kongressi), kus võeti vastu kolm olulist otsust: 1) kinnitati võro keele õigused hariduses, meedias, kultuuris ja avalikus kasutuses, 2) kinnitati võrokeste õigused oma keskkonna hoidmisel ning 3) kuulutati võrokesed põlisrahvaks[i] [ii]. Sedamoodi on soome-ugri rahvaste pere saanud endale täiesti ametlikult ühe liikme juurde. Ent kuidas sünnivad siia ilma rahvad või koguni uued põlisrahvad? Vastuse saamiseks püüame ajada jälgi võrokeste teekonnast etnilise/rahvusliku identiteedi eri tasanditel ning avada üht-teist Võrokõisi Kongrõssi otsuste tagamaadest.
Kes on võrokesed?
Alustuseks on paslik tutvustada, kes need võrokesed õigupoolest on ning kus peituvad nende juured. Tegemist on tõepoolest põliste Kagu-Eesti lõunaosa asukatega. Võro keel kuulub koos seto, tartu ja mulgi keelega lõunaeesti murderühma (nagu ütleb vanem keeleteaduslik traditsioon) või keelde resp. keelerühma (uuemate seisukohtade põhjal). Mitmed jooned viitavad lõunaeesti keelerühma üsna varajasele eraldumisele läänemeresoome keelte põhiharust[iii] [iv] ning ehkki tihedad kontaktid põhjapoolsete murretega on lõunaeesti keeli aja jooksul lähendanud põhjaeesti keelele ja viimase alusel loodud eesti kirjakeelele, on selle käsitlemine omaette keelena lingvistiliselt endiselt õigustatud. Sealsamas on lõunaeestlaste rühmad võrokesed, setod ja mulgid vähemalt viimase umbes 150 aasta jooksul olnud piisavalt iseteadlikud, et mingist reaalsest lõunaeesti ühiskeelest me tänapäeval kõnelda ei saa ning võro, seto ja mulgi keelekujusid nähakse ja arendatakse eraldi keeltena (isegi kui puht-lingvistilised erinevused võivad paiguti olla üsna väikesed). Vaid neljas suurem lõunaeesti keelekuju tartu keel pole siiani suutnud endale kasvatada elujõulist aktivistide ja identiteediloojate tuumikut ning selle kasutamine kirjasõnas on jäänud pigem juhuslikuks.
Ajaloolise Võromaa piirid joonistusid välja 18. sajandi lõpul. 1783. aastal eraldati lõunapoolne osa Tartu kreisist eraldi kreisiks, mille keskuse asukohaks valiti Võrumõisa maad Tamula järve ääres. Siia rajati Võru linn, mille järgi sai endale nime ka kogu maakond ning selle elanikud. Maakond oli jagatud kaheksasse kirikukihelkonda, mis on praegugi üheks kohalike inimeste paikkondliku identiteedi aluseks. Tänapäeval on võrokeste maa jagatud Võru, Põlva ja Valga maakondade vahel, kusjuures neist ükski ei hõlma ainult võrokeste asualasid (Võru maakonda jääb ka Setomaa, Põlva maakonda osa ajaloolisest Tartumaast ning Valga maakonda osasid Tartu- ja Mulgimaast). Ajaloolise Võromaa ehk nn Vana Võromaa piire aitavad tänapäeval meelde tuletada maanteede äärde pandud pruunid sildid, samuti üle-eestilise projekti käigus paigaldatud kihelkondade sildid, mis Võromaal esitavad rööbiti nii kihelkonna ametliku kui ka kohaliku võrokeelse nimevariandi.
Võro keelelised või murdelised piirid läänepoolse tartu keelega ja idapoolse seto keelega on üsnagi hajuvad ja tinglikud. Lääne- ja Ida-Võromaa kohalikud keelekujud erinevad üksteisest piisavalt palju, et kõnelejad ise erinevusi märkaksid. Kuigi võro keeles kirjutati aeg-ajalt varemgi (seda tegid näiteks vaimulik ja folklorist Jakob Hurt ning luuletaja Artur Adson), alustati kaasaegse standardiseeritud kirjakeele loomist 1980. aastate lõpus ning olulisemad põhimõtted pandi paika 1995. aastal[v]. Ajakirjanduses ja mujal avalikkuses kasutatav võro kirjakeel ei kattu alati lokaalsete keeletavadega ning seetõttu on aeg-ajalt kõlanud rahva seast arvamusi, et see ei saa olla õige võro kiil. Ideaalse keele kõnelejateks on mõnigi kord peetud varasemate põlvkondade esindajaid (oma vanemaid, vanavanemaid või teisi sugulasi), kelle keelepruuk olnud just see õige ja puhas võro keel. Vastupidiselt neile olevat kaasajal kasutatav võro keel kas liialt eestilik või (eriti võro keelt populariseerivate haritlaste puhul) liialt kunstlik. Kumbki väide pole võetud päris õhust. Lõunaeesti keeled on olnud pikka aega tugeva põhjaeesti keskmurdele toetuva kirjakeele mõju all ning paljudel tänapäeva võro keele kõnelejatel kohtab igapäevakeeles põhjaeestilikke sõnu, vorme jm. Mis puutub arvamusse võro keele kunstlikkuse kohta, siis on selle taga lisaks paratamatule vajadusele kirjakeele standardiseerimise järele kindlasti ka uute väljendite loomine muutuva maailma nähtuste tähistamiseks. Kuna haritlased on varmamad leiutama ja kasutusele võtma uudissõnu, võibki kõrvalseisjale tunduda, et keel kaugeneb kunagisest n-ö ideaalstandardist.
Pikka aega on võrokesi nähtud pigem eestlaste etnograafilise alarühmana. Ka lõunaeesti keeled on ametliku seisukoha järgi eesti ühiskeele murded (ehk kohalikud keelekujud), kuigi lingvistide seas on kõlanud seisukohti lõunaeesti keelekuju(de)st kui eraldi keelest juba alates 19. sajandist[vi] [vii].
Eneseteadvus tõstab pead
Kaasaegne võro rahvuslik liikumine sai alguse 1980. aastate lõpul koos Eestis üldiselt maad võtnud n-ö rahvusliku taasärkamisajaga, mis päädis Eesti Vabariigi iseseisvumise taastamisega 20. augustil 1991. Toonaseid rahvuslikult meelestatud sündmusi, diskussioone ja seisukohavõtte on õigupoolest võimatu käsitleda eraldi võro ja eesti liikumistena – võro asja ajamine oli ühtlasi ka kogu Eesti asja ajamine. 1988. aastal loodi Kanepis Võro Keele ja Kultuuri Fond (nüüd mittetulundusühing Võro Selts VKKF)[viii]. 1989. aastast pärineb suvise Kaika suvõülikooli traditsioon, mis pakub võro ja Lõuna-Eesti teemalisi ettekandeid ja arutelusid koos mitmekesise kultuuriprogrammiga. Neil aastatel tuli oma teostega välja uus põlvkond teadlikult võro keeles avaldavaid kirjanikke ja luuletajaid, nagu Kauksi Ülle, Madis Kõiv jt[ix]. Kauksi Ülle oli ühtlasi ka paljusid soome-ugri loovringkondi mõjutanud etnofuturistliku liikumise üks peaideolooge ja eestvedajaid[x].
Eesti Vabariigi taasiseseisvumisele järgnenud kümnend polnud majanduslikult lihtne, ometi suudeti 1995. aastal Võru linnas asutada Kultuuriministeeriumi juurde Võro Instituut, mille ülesandeks sai teadus- ja arendustegevustega aidata elus hoida võrokestele omast keelt ja kultuuri[xi]. Võro Instituudi oluliseks missiooniks on kujunenud võro keele arendamine ja sellele kindlama positsiooni (ametliku paikkondliku ehk regionaalkeele staatuse) taotlemine[xii]. Viimastel aastatel on üheks võro keele nimekamaks eestkõnelejaks tõusnud Sulev Iva, võropäraselt Jüvä Sullõv, kes töötab Võro Instituudis grammatika teadurina ning Tartu Ülikoolis lõunaeesti keele ja kultuuri lektorina. Tema on ka järjepidevalt võtnud sõna selle nimel, et Eesti rahvaloendustes oleks võimalik märkida oma emakeeleks võro, seto ja teisi paikkondlikke keeli Hetkel saab neid märkida vaid murdeoskuse kategoorias[xiii].
Teistest olulistest tähistest võro keele avaliku kasutuse edendamisel väärivad äramärkimist kord kahe nädala tagant ilmuva võrokeelse ajalehe Uma Leht asutamine 2000. aastal[xiv] ning võrokeelsete uudiste edastamine Eesti Rahvusringhäälingu Vikerraadio kanalil alates 2017. aastast (tõsi, praegu on uudistesaadet vaid viis minutit nädalas). Ilmunud on võrokeelsed aabits-lugemik[xv], kodulooõpik[xvi] ja muid õppematerjale. Alates 2011. aastast on mitmetes ajaloolise Võromaa ala lasteaedades loodud keelepesarühmasid ning võro keelt ja kultuuri õpetatakse kokku umbes kümnekonnas koolis (⅓ kõigist Vana-Võromaa alal tegutsevatest koolidest), enamasti vabaaine või huviringi vormis[xvii]. Võro keele õppe kõrgaeg jäi 2000. aastate algusesse, mil seda võis õppida umbes pooltes Vana-Võromaa koolides[xviii].
Tähelepanuväärselt võib võrokeste seas omakorda leiduda väiksemaid rühmasid, kes viimase mõnekümne aasta jooksul on oma endaolemist rõhutanud. Eelkõige väärivad tähelepanu Haanja kõrgustiku kõige kõrgemate kuplitega südaalalt pärit haanjamehed (haanimehe’), kes alates 1990. aastatest on teadlikult arendanud eripärast kodupaigale ja esivanemate pärandile tuginevat identiteeti. Nad kasutavad kohalikku, Rõuge kihelkonna idaosa murrakule tuginevat kirjakeelekuju, kannavad omanäolisi rahvarõivaid ning maausust lähtuvaid sümboleid ning järgivad omi kogukondlikke kombeid ja reegleid[xix]. Kui Eesti traditsioon on harjunud võrokesi nägema eestlaste etnilise rühma või subetnosena, siis haanjamehed on selles mudelis justkui sub-subetnos. Ehkki teatud eneseteadvus on olnud igal kihelkonnal ja piirkonnal, pole mujal ajaloolise Võromaa alal Haanja piirkonnaga võrreldavaid identiteediarendusi uuemal ajal toimunud. See aga ei tähenda, et neid tulevikus ei pruugi tekkida.
Lõuna-Eesti: setode ja mulkide näide
Võro liikumine pole Eestis ainus omataoline nähtus. Sarnaseid kohaliku keele ja kultuuri arendamisega tegelevaid piirkondi leidub mitmel pool mujalgi, ehkki valdavalt jäävad nende tegevuste mastaabid võrokestega võrreldes tagasihoidlikumaks. Peatugem neist mõnel veidi lähemalt.
Ajalooliselt on seto keelt peetud nii Võru murde murrakuks, murrakurühmaks kui ka eraldiseisvaks lõunaeesti murdeks, ent setod ise pole sellise jaotusega päri. Ka on lahti öeldud vahepeal osade Lõuna-Eesti haritlaste seas toetatud nimetusest võro-seto kiil ning kohalike seas on kinnistunud arusaam neist kui kahest eraldiseisvast keelest. Et setod on võrreldes ülejäänud Eestiga elanud pikka aega hoopis teistsuguses kultuuriruumis, on nende olukord ka nüüdisajal veidi erinev. 1990. aastatel algas setode eneseteadvuse tõus, mis väljendus seto keele ning pärimuskultuuri kaitsmises, uurimises ja arendamises. Selleks loodi mitmeid organisatsioone: Setomaa Valdade Liit, Setu Kultuuri Fond, Seto Noorte Selts jpm. Alates 1997. aastast on riik Setomaa arengut toetanud spetsiaalsete programmide abil[xx] – korraldatud on nii laste seto keele õpet koolides, välja antud setokeelseid heliplaate ja raamatuid kui ka läbi viidud arvukalt erinevaid kultuurisündmusi. Seto keel jõuab eesti standardkeele kõnelejani iganädalases Vikerraadio saates „Setukeelsed uudised”, seto leelo on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse, setokeelsed muusikud nagu Zetod ja Nedsaja Küla Bänd on üle Eesti palavalt armastatud. Tähelepanuväärselt kuulutas seto rahva esinduskogu Seto Kongress juba 2002. aastal setod omaette rahvaks[xxi] [xxii]. 2017. aastal toimunud XII Seto Kongressil kuulutati seto keel põliskeeleks.
Mulgi keel (mulgi kiil) on traditsioonilise käsitluse järgi lõunaeesti murre, mis jaguneb kihelkonniti murrakuteks. Mulgi keele kasutus vähenes märgatavalt nõukogude okupatsiooni ajal, mil paljud põliselanikud Mulgimaalt lahkusid. Praegu kõneleb noorem põlvkond kodus eesti ühiskeelt, kuid mida aeg edasi, seda enam puutuvad nemadki igapäevaselt mulgi keelega kokku. Praegu on koolihariduses mulgi keele õpe veel konarlik – kuigi mulgi kultuuriloo või keele tunnid toimuvad mitmes koolis, on mulgi identiteedi tutvustamine jäänud siiski peamiselt vabaainete ja (huvi-) ringide kanda. Mulgi Kultuuri Instituut on koostanud lasteaia vanemale rühmale ja esimesele kooliastmele ainekavad, mis on hõlpsasti integreeritavad koolide õppekavva ning võiksid tulevikus näha lisa ka teiste kooliastmete näol. Keele toetuseks on koolihariduse kõrval korraldatud lastelaagreid ja täiskasvanute kursusi, välja antud mulgikeelset ajalehte ja raamatuid. Meedia ja kultuurisündmuste abil on veelgi enam suurendatud keele nähtavust avalikus ruumis. Toogem näitena mulgikeelsed uudised Vikerraadios, lasteajakirja Täheke mulgikeelsed erinumbrid, Abja-Paluoja 2021. aasta soome-ugri kultuuripealinna tiitel jm. Mulkide tuntust on kasvatanud teatud eriliste tunnuste rõhutamine, näiteks Mulgimaa kihelkondade rahvarõivad, eriti mulgi pikk-kuub; mulgi identiteet, mida on uhkusega rõhutanud sellised kuulsad eestlased nagu kirjanik August Kitzberg ja president Toomas H. Ilves; mulgi toit, millest tuntumad on Eesti vaimse pärandi nimistusse kantud Mulgi kapsad (suurmege kapsta) ning Mulgi korp.
Teisi omakultuuri piirkondi Eestis
Omakultuuri hoidmise ja edendamisega tegelevad kogukonnad ka väljaspool Lõuna-Eesti piirkonda, viimasel ajal on tõusva tähena silma jäänud Pohiranna kultuuriruum Kuusalu kihelkonnas. Tegemist on põneva piirkonnaga Põhja-Eestis, kus Juminda (ka Kolga ranna) ja Pärispea (ka Kõnnu ranna) poolsaarte rannakülades on ajalooliselt elanud kalurid, lõunas sisemaal aga põlluharijad. Erinevused elatusalades on kujundanud ühe kihelkonna sees ka erinevad keelelised suhtlusruumid – rannikul on olnud tarvitusel eriline soome- ja isuripäraste joontega rannamurre, sisemaal aga keskmurre. Randlaste põline murrak kannab endonüüme rannakiel ja pohiranna, mujal kutsutakse seda ka Kuusalu rannakeeleks või Kuusalu (ranniku)murrakuks. Keele, geograafilise ruumi ja ajalooliste elatusalade vaheline tugev seos on randlastele andnud soodsad eeldused oma eripärase identiteedi (taas-) avastamiseks, kaitsmiseks ja kujundamiseks. 2020. aasta aprillis asutati MTÜ Rannakeele Keskus, mille eesmärgid on randlaste ajaloo, keele ja kultuuri uurimine, säilitamine ning arendamine. Lisaks sellele toetab mittetulundusühing juba 2013. aastal algatatud seltsi Rannakiele üäks tegevusi. Kohaliku keele hüvanguks on avaldatud rannakeelne „Pisukase rantlase aabits” (2019), rannakeele sõnaraamat (2019) paberil ja veebis, samuti korraldatakse lastele rannakeele tunde ning käiakse koos vabas vormis rannakeeles vestlemas. Kogu liikumise juhtivaks mõtteks on kaasata oma tegemistesse lapsi ja noori – on ju nemad järgmine põlvkond, kellest saavad tuleviku keelekandjad.
Mõneti vastandub Pohiranna omakultuuri edendamise teekond Kihnule, kus keel ja kultuur on elanud ning arenenud loomulikul teel. Sealne eneseteadvus pole vahepeal uinunud, vaid nooremaid põlvkondi on järjepidevalt kasvatatud Kihnu vaimus. Kihnu keelt (kihnu kiel) õpetatakse seal lasteaiast kuni 8. klassini, samuti kõneldakse seda endiselt paljudes kodudes, nagu ka poes ja tänaval. Selline igapäevane keelekasutus annab mõneti märku keele produktiivsusest, kuid selle kõrval tuleb silmas pidada, et suur osa Kihnu elanikest kolib gümnaasiumi- või täiskasvanueas mandrile[xxiii]. Siiski oskab 2021. aasta andmete põhjal Kihnu valla umbes 550 inimesest kohalikku keelekuju üle 80%, mis on õigupoolest väga hea tulemus. Kihnu eriomase pärandi kaitsesse on järjepidevalt panustanud 2002. aastal asutatud Sihtasutus Kihnu Kultuuriruum, tänu kellele on Kihnu kultuuriruum lisatud UNESCO suulise pärandi meistriteoste nimekirja. Selle tagajärjel on saar kinnitanud kanda põneva turismisihtkohana, mistõttu on paranenud ka Kihnu külastajaskonna kvaliteet, kellega varem saareelanikud pidevalt pahuksis olid. Aegade jooksul on Kihnu kogunud tuntust veel mitmel viisil, näiteks üle Eesti armastatud rahvalauliku Kihnu Virve (kodanikunimega Virve-Elfriide Köster) abil, välismeediat köitnud „viimase matriarhaalse ühiskonnana Euroopas”[xxiv] või lisades eestlaste teadmusse killukesi kohalikust sõnavarast nagu kört ‘seelik’.
Eesti omakultuuri edendajate tegevust analüüsides on ilmne, et põliste piirkonnakeelte ja kohalike kultuuride püsimajäämises mängivad võrdselt olulist rolli nii täiskasvanud kui lapsed-noored. Täiskasvanute teha on õppematerjalid, keelekasutuse innustamine, teadmiste edasiandmine noorematele põlvedele. Lapsed on aga need, kes õpivad täiskasvanute pealt – kuuldes kohalikku keelt igapäevastes vestlustes, teiste omavanustega õppides ning võttes osa keelematerjalide valmistamisprotsessist kasvavad neist kohalikud keele- ja identiteedikandjad. 2022. aastaks oli põhja- ja lõunaeesti keelealadel välja antud aabitsaid kokku kümnes piirkondlikus keeles ja murdes: lõunaeesti keelealalt mulgi, seto, võro ja lutsi; saartelt kihnu, hiiu, muhu, sõrve; idamurdest Kodavere; põhjarannikult Kuusalu rannakeel. Olgu siinkohal mainitud, et just võrokesed tegid endale 1998. aastal Eesti esimese piirkondliku keele aabitsa “ABC kiräoppus ja lugõmik algkooli latsilõ”[xxv]. Nii oli ja on võro liikumine eeskuju ja ergutaja teistelegi keele- ja kultuuriedendajatele.
Võrokõisi Kongrõssi liikumapanevad jõud
Võrokõisi Kongrõssi kokkukutsumisel 2023. aasta kevadel mängisid oma osa mitmed asjaolud. Eesti riik polnud hoolimata võro aktivistide aastakümnete pikkusest selgitus- ja veenmistööst andnud võro keelele ametlikku paikkondliku keele staatust[xxvi] ning keele tulevikuväljavaated hakkasid muutuma järjest süngemaks. Nooremate põlvkondade seas on võro keele kõnelemine pidevalt kahanenud ning perekondi, kus lastele esimese keelena võro keelt õpetatakse, on üldse kokku vaid kümmekond[xxvii].
2022. aasta sügisel jõudsid avalikkuse kõrvu kavatsused laiendada Eesti Kaitseväe Nursipalu harjutuspolügooni seniselt üle 30 km2-lt peaaegu 99 km2-ni[xxviii]. Võromaa elanike jaoks tuli uudis ebameeldiva üllatusena[xxix]. Maailma ning otseselt ka Eesti julgeolekuolukord oli seoses Venemaa täiemahulist rünnakut Ukrainale 2022. aasta veebruaris drastiliselt muutunud ning riigi kaitsevõime nõudis senisest palju rohkem tähelepanu ja ressursse. Samas tekitasid harjutusala laiendamise kavad kohalikes elanikes mitmeid hirme, eriti kuna õigeaegne paigapealne teavitustöö ja eri osapoolte aruteludesse kaasamine jäid selgelt ebapiisavaks. Kardeti ümberkaudsete põlistalude hävitamist, järvede vete reostumist, metsade maharaiumist, lööki kohalikule turismile ja mahepõllumajandusele ning ohtu inimeste tervisele. Oma murede väljendamiseks korraldati mitmeid meeleavaldusi ja loodi MTÜ Nursipalu, kuid nende mõju jäi tagasihoidlikuks.
Keskkonda puudutavad hirmud polnud täiesti uued. Juba mitmeid aastaid on terves Eestis käinud elav poleemika selle üle, kas riigi sätestatud metsade raiemahud on mõistlikud. Maha on raiutud paljud era- ja riigimetsad, mis sõltumata sellest, kellele nad õiguslikult kuuluvad, moodustavad osa kohalike inimeste kodumaastikest ning on neile emotsionaalselt väga tähtsad. Kannatada on saanud koguni mitmed looduskaitsealused metsakooslused[xxx]. Nursipalu juhtum lisas seega lihtsalt tubli kannutäie õli juba niigi leegitsevasse tulle.
Võrokõisi Kongrõssi ettevalmistustest võttis osa umbes 30 inimest Võro Kongrõssi Asutava Kogo nime all[xxxi]. Kogo töötaski välja kolm eelnõud (võrokeste kui põlisrahva, võro keele õiguste ja kasutusvaldkondade ning keskkonnahoiu kohta), mis kongressil kindla hääleenamusega ka vastu võeti. Kongressi 139 saadikut koos 2023 inimese volikirjaga valisid endale 11-liikmelise juhatuse ehk Vanõmbidõ kogo (päävanõmb Kauksi Ülle, asõmik Kuuba Rainer), kes on alustanud sidemete loomist teiste maailma põlisrahvastega, kohtunud Eesti Vabariigi Riigikogu Kagu-Eesti toetusgrupiga, suhelnud ministeeriumide, kohalike omavalitsustega ja Võromaa inimestega[xxxii]. Vanõmbidõ kogo esindajad osalesid 2024. aasta 4.–6. aprillil Otepääl toimunud rahvusvahelisel Vabade Rahvaste Liiga (Free Nations’ League) I kongressil. Lisaks Nursipalu sõjaväe harjutusala teemale on Vanõmbidõ Kogo jaoks jätkuvalt tähelepanu all võro keele staatuse küsimus, mille osas on koostööd tehtud näiteks setodega ja Eesti Keelenõukoguga.
Tõsi, universaalne, kõikjal maailmas aktsepteeritud põlisrahva ja -keele definitsioon puudub. Eri paikades võidakse põlisust tõlgendada väga erinevat moodi ning mitte kõik neist ei pruugi näha võrokesi põlisrahvana. Eesti seadusandluses puuduvad põlisrahva ja -keele mõisted sootuks. Isegi ÜRO-s, kus põlisrahvaste õigustega on tegeletud juba aastakümneid, defineeritakse neid mitut moodi. Üks võimalikke variante loetleb põlisrahva tunnustena „1) ajalise prioriteedi konkreetse territooriumi hõivamisel ja kasutamisel; 2) kultuurilise eripära vabatahtliku säilitamise, mis võib hõlmata keele, ühiskonnakorralduse, religiooni ja vaimsete väärtuste, tootmisviiside, seaduste ja institutsioonide aspekte; 3) enese identifitseerimise, ning sellisena tunnustamise teiste rühmade või riigi poolt eraldiseisva kollektiivse üksusena; 4) allutamise, marginaliseerimise, võõrandamise, tõrjumise või diskrimineerimise kogemuse”[xxxiii]. MTÜ Uralic Keskuse juhi, aastatel 2014–2016 ÜRO Põlisrahvaste alalise foorumi liikmena töötanud Oliver Loode järgi liigituksid võro ja seto keel ÜRO põhimõtete kohaselt põliskeelteks juba ainuüksi seetõttu, et nende kõnelejad on neid ise järjekindlalt põliskeelteks pidanud. Sealsamas on oluline, et need keeled (nagu teisedki Eesti paikkondlikud keeled) pole ei oma koduriigis ega kusagil mujal dominantsel (näiteks riigikeele) positsioonil[xxxiv].
Kuidas edasi?
Eesti riik pole võrokeste enesemääramisele seni veel seaduseloome protsessidega oluliselt reageerinud. Siiski soovitas Eesti keelenõukogu pärast Võrokõisi Kongrõssi teadusministeeriumil ja kultuuriministeeriumil töötada välja viisid andmaks võro ja seto keeltele õiguslik staatus[xxxv]. Avalikus arvamusruumis võeti võrokeste põlisrahvaks kuulutamine vastu väga erinevalt. Oli palju neid, kes jälgisid toimuvat aktiivse poolehoiuga. Teisalt kardeti, et võrokeste (ja setode) enda põlisrahvaks deklareerimine tähendaks eestlaste koguarvu järsku vähenemist[xxxvi]. Rahvaks kuulutamine ongi väga tähtis ja põhimõtteline sündmus, mille enda jaoks selgeks mõtlemine ja sellega nõustumine võtab oma aja. Selleks, et aktsepteerimine viimaks toimuks, tuleb võro aktivistidel järjepidevalt endast märku anda. Üheselt mõistetavat kriteeriumit ühiskondlikuks nõustumiseks võrokeste kui (põlis)rahvaga on muidugi keeruline välja tuua. Ent alustuseks oleks juba ainuüksi riiklik juriidiline tunnustamine tubli samm õiges suunas.
Autorid tänavad Jüvä Sulõvit (Sulev Ivat) väärtuslike märkuste eest ning Andres Treialit Võrokõisi Kongrõssil tehtud fotot jagamast!
Viited ja kommentaarid
[i] Uma Leht = Võrokõisi kongress tekk´ kolm otsust ja valisi vanõmbidõ kogo. – Uma Leht, 537 – Lehekuu 4. päiv 2023. https://umaleht.ee/article/vorokoisi-kongress-tekk-kolm-otsust-ja-valisi-vanombido-kogo/ Viimati vaadatud 18.02.2024
[ii] I Võrokõisi Kongrõssi protokolli lühikokkuvõte 22. mahlakuu 2023. a Võron, Kandlõ saalin https://vorokongress.ee/protokoll/ Viimati vaadatud 18.02.2024
[iii] Pajusalu, Karl, Hennoste, Tiit, Niit, Ellen, Päll, Peeter, Viikberg Jüri. 2018. Eesti murded ja kohanimed. 3., kohendatud ja täiendatud trükk. Tartu. Lk 67.
[iv] Prillop, Külli, Pajusalu, Karl, Saar, Eva, Soosaar, Sven-Erik, Viitso, Tiit-Rein. 2020. Eesti keele ajalugu. Eesti keele varamu, VI. Tartu. Lk 25–26.
[v] Tender, Tõnu, Iva, Sulev (Jüvä Sullõv), Kasak, Enn. 1996. Võru uuemad kirjaviisid ja Brown(e)’i liikumine (II). – Keel ja kirjandus, 1996, 6, 606–610.
[vi] Sammallahti, Pekka 1977. Suomalaisten esihistorian kysymyksiä. – Virittäjä, 2, 119–136. Lk 132–133.
[vii] Iva, Sulev. 2008. Lõunaeesti ja võru keel: mõisted ja keelepuu. – Oma Keel, 17, sügis 2008, 5–12. Lk 9–10.
[viii] Konts, Eleri. 2018. Võrukeelse ajalehe Uma Leht keeleline toimetamine. Magistritöö. Juhendaja PhD Helen Plado. Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, Eesti- ja üldkeeleteaduse instituut, Eesti keele osakond. Lk 22.
[ix] Velsker, Mart. 2021. Võru kirjanduse kujunemislugu. Võro Instituut. Lk 41–47.
[x] Kauksi Ülle. 2005. Ärq sis veli vele tundsõ. – Neiu ja karu. Soome-ugri proosat, luulet, mälestusi, tõlkeid. Tartu, 5–10.
[xi] Võro Instituudi koduleht. https://wi.ee/et Viimati vaadatud 15.04.2024
[xii] Iva, Sulev. 2008. Lõunaeesti ja võru keel: mõisted ja keelepuu. – Oma Keel, 17, sügis 2008, 5–12. Lk 5.
[xiii] Iva, Sulev. 2021. Kas leiad kaardilt võro keele? – Postimees, 16. märts 2021. https://www.postimees.ee/7202264/sulev-iva-kas-leiad-kaardilt-voru-keele Viimati vaadatud 12.03.2024.
[xiv] Konts, Eleri. 2018. Lk 27.
[xv] Jüva Sullõv, Kauksi Ülle, Marju Kõivupuu, Nele Reimann, Paul Hagu. 1998. ABC kiräoppus ja lugõmik algkooli latsilõ. Võro Instituut.
[xvi] Võromaa kodolugu. Koolilatsilõ ja suurilõ luudusõst, aoluust ja teedäq inemiisist, Võromaa kihlkundõ ni Võro liina kotsilõ kirjä pant tarkuisi ja vana perimüse abigaq kokko pandnuq Nele Reimann. Võro Instituut, 2004. Võro.
[xvii] Võro Instituudi koduleht. https://wi.ee/et
[xviii] Lindström, Liina, Pilvik, Maarja-Liisa, Plado, Helen, Todesk, Triin. 2024. Võro ja seto keelevahetus XX–XXI sajandil. Kas pöördumatu protsess? – Keel ja Kirjandus, 5, 449–476. Lk 454.
[xix] Vodi Alvar. 2008. Haanimaa nõvvokuast Haanimaa hinnetiideniq. – Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat, VII, 2007. Tartu, 198–205.
[xx] Ülevaade piirkonda puudutavatest uuringutest ja analüüsidest. Meremäe vald, Mikitamäe vald, Misso vald, Orava vald, Piirissaare vald, Räpina vald, Värska vald. Koostaja: Setomaa Valdade Liit. Mai 2007. Lk 4.
[xxi] VI Seto Kongress 9. oktoobril 2002. a. Verskah. Kokko säädnü’: Õiõ ja Ain Sarv, 2003. Lk 74, 84.
[xxii] Kongressi otsustes pole otsesõnu mainitud terminit “põlisrahvas”, ent setokeelses variandis nimetatud „muistinõ rahvas” ja eestikeelses „põline rahvas” tähendavad sisuliselt sedasama.
[xxiii] Olukord on tänapäeval sarnane pea kõigis Eesti kohalike keelte ja kultuuride kogukondades: suurem osa keeleoskajatest elab väljaspool ajaloolist asuala.
[xxiv] Jørgensen, Anders 2021. Kihnu: Europe’s last surviving matriarchy. – BBC. Travel 15.05.2021. https://bbc.com/travel/article/20210513-kihnu-europes-last-surviving-matriarchy. Viimati vaadatud 28.06.2024.
[xxv] Jüva Sullõv, Kauksi Ülle, Marju Kõivupuu, Nele Reimann, Paul Hagu. 1998.
[xxvi] Eesti Keeleseadus sätestab küll, et riik toetab eesti keele piirkondlike erikujude (resp. murdekeelte) kaitset, kasutamist ja arendamist (§ 3, lõige 3), kuid konkreetsemaid suuniseid nende sammude kindlustamiseks see ei nimeta.
[xxvii] Iva, Sulev. 2023. Võru keelest võrokeste kongressi taustal. – Sirp, 02.06.2023. https://sirp.ee/s1-artiklid/varamu/voru-keelest-vorokeste-kongressi-taustal/ Viimati vaadatud 19.05.2024.
[xxviii] Riigi Teataja (RT III, 21.10.2023, 3). Kaitseväe Nursipalu harjutusvälja laiendamine planeerimisseadust kohaldamata, keskkonnamõju hindamata jätmine ja Natura asjakohase hindamise algatamine. Vabariigi Valitsuse korraldus. Redaktsiooni jõustumise kuupäev 20.10.2023.
[xxix] Kauksi Ülle. 2023. 22. aprill 2023 – I Võrokõisi Kongress kuulut´ võrokõsõ põlisrahvas. Mis edesi? – Võro-seto tähtraamat vai kallõndri 2024. aastaga pääle. Kolmõskümnes viies aastagakäük. Võro Selts VKKF, 44–49. Lk 44.
[xxx] Harju, Ülle. 2023. Riigikontroll: kaitsealadel raiutud metsa eest makstakse Natura looduskaitsetoetusi edasi. – Postimees, 7. märts 2023.
[xxxi] Kauksi Ülle. 2023. Lk 46.
[xxxii] Kauksi Ülle. 2023. Lk 47.
[xxxiii] Soosaar, Sven-Erik. 2022. Põlisrahva ja -keele mõistest Eestis ja rahvusvahelises kontekstis. – Keel ja kirjandus, 2022, 8–9, 855–860. Lk 855–856 ja seal viidatud kirjandus.
[xxxiv] Loode, Oliver. 2020. Ka Eestis on põliskeeled olemas. – Sirp, 21.02.2020. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/ka-eestis-on-poliskeeled-olemas/ Viimati vaadatud 21.05.2024.
[xxxv] Kook, Urmet. 2023. Ettepanek: seto ja võro keelt võiks saada märkida registrisse emakeelena. – ERR, 24.05.2023. https://www.err.ee/1608986750/ettepanek-seto-ja-voro-keelt-voiks-saada-markida-registritesse-emakeelena Viimati vaadatud 21.05.2024.
[xxxvi] Tiit, Ene-Margit. 2023. Miks ma toetasin võrokeste ja setokeste „genotsiidi”. – Postimees, 1. veebruar 2023. https://arvamus.postimees.ee/7702765/ene-margit-tiit-miks-ma-toetasin-vorokeste-ja-setokeste-genotsiidi Viimati vaadatud 19.03.2024