Siia lehele on Hõimulõimed koondanud kokku lühiülevaated uurali rahvastest koos viidetega meie kirjutistele, ettekannetele ja muudele teemakohastele tegemistele. Samuti pakume hõimurahvaste huvilistele valikut internetis leiduvatest eri keelte keeleõppematerjalidest ning neis keeltes avaldatud muusikast ja filmidest. Täiendame nimekirju pidevalt.

Uurali keeled ja rahvad

Uurali keelkond on mitukümmet Põhja- ja Kesk-Euroopas ning Loode-Aasias kõneldavat keelt, sealhulgas eesti keelt hõlmav keelepere. Keeleteadus jaotab uurali keelkonna enamasti kahte suuremasse harusse – samojeedi ja soome-ugri keelteks. Viimane haruneb veel omakorda ugri, permi, mari, mordva, saami ja läänemeresoome keelerühmadeks. Eesti tavakäibes kasutatakse terminit “soome-ugri” sageli kõikide uurali keelte ja nende kõnelejate kohta.

Nimi “Uurali keeled” viitab levinud teooriale, mille kohaselt pärinevad kõik selle keelepere keeled minevikus Euroopa ja Aasia piiril Uurali mäeaheliku lähistel elanud rahva keelest. Uusimate seisukohtade järgi kõneldi seda niinimetatud alguurali keelt pigem Uurali mägedest idas ning see jagunes samojeedi ja soome-ugri haruks umbes 4000–5000 aastat tagasi. Lääne suunas hakkas soome-ugri kultuuriline mõju laiemalt levima pronksiajal, arvatavasti nõndanimetatud Seima-Turbino fenomeni ajal umbes 2200–1900 eKr. Arheoloogiliste leidude põhjal otsustades jõudsid esimesed soomeugrilased Eesti alale võib-olla umbes 1000 eKr, kuid olulisemad sisserändelained idast leidsid aset peaasjalikult vahemikus 800–500 eKr (nooremal pronksiajal).

Alguurali keelest on tänapäevastes uurali keeltes säilinud küll vaid umbes 200–300 sõna (peamiselt kehaosade, sugulussuhete, loodusnähtuste, arvude ja tavalisemate tegusõnade kohta), kuid lisaks esineb terve rida ühiseid või sarnaseid tunnuseid, mis esinevad kõigil või enamikel uurali keeltel. Näiteks on neile iseloomulik järelliidete ja tunnuste ning sellest lähtuvalt ka käänete rohkus (nende arv varieerub keeleti). Samuti puudub uurali keeltel grammatiline sugu, mis on iseloomulik näiteks indoeuroopa keeltele.

Uurali keelte omavaheline sugulus tõestati 18. sajandi lõpul. Sellest ajast alates on keelte ja rahvaste uurimisel tehtud ära väga suur töö, kuid uralistika tööpõld on jätkuvalt väga lai. Keelt kõrvale jättes pole uurali rahvaste traditsioonilistest kultuuridest leitud olulisi ühisjooni, mis pärineksid kindlasti ühistelt eellastelt. Samuti on uurali rahvaste geneetiline pilt võrdlemisi mitmekesine. Siiski on alates 2010. aastatest kiiret arengut teinud vana DNA uurimine tõestanud, et paljude tänapäeva Põhja-Euraasia meeste Y-kromosoomis sisaldav haplogrupp N3a pärineb tõenäoliselt just uurali keelt kõnelenud esiisadelt.

19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses arenes seoses modernsete rahvuslike ideedega välja soome-ugri hõimuaade, mida võib pidada oluliseks uurali rahvaid ühendavaks nähtuseks uuemal ajal. Nii moodustab soomeugrilus kaaluka tahu tänapäeva eestlaste rahvuslikust identiteedist. Ka Hõimulõimede tegemisi innustavad teadmine meie ühisest päritolust, keelte ja kultuuride kokkupuutepunktide avastamine ning jätkuv koostegemise rõõm. 

Lisalugemist:

Aivar Kriiska, Valter Lang, Heiki Valk, Kristiina Tambets, Lehti Saag, Mait Metspalu. Vana DNA – uus sõnumitooja Eesti rahvastiku ajaloo kohta. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri. 2018, 5–8.

Valter Lang. Läänemeresoome juurte sasipundar. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri. 2017, 5–8.

Anti Lillak. Algkodust Läänemere äärde. Tagasivaatekatse tuldud teele. (kokkuvõte Valter Langi raamatus “Läänemeresoome tulemised” (2018) esitatud seisukohtadest läänemeresoomlaste etnogeneesi kohta) – ERMi blogi (ilmunud 4. märtsil 2021).

Miina Norvik, Külli Prillop. Traditsiooniline keelepuu uues kuues. – Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi ajaveeb (ilmunud 6. veebruar 2021).

Tänapäevase hõimuliikumise kohta Eestis pakub põhjalikku informatsiooni Fenno-Ugria Asutuse koduleht.