Liivlased – Hõimulõimed

Liivlased on väikesearvuline läänemeresoome rahvas, kelle peamised traditsioonilised asualad paiknevad Lätis Kuramaa põhjarannikul ning kuni 19. sajandi keskpaigani Riia ja Pärnu vahelisel rannikualal (eriti Salatsi ümbruses). Liivlaste vana nimetus enda kohta ongi olnud rāndalizt ehk rannarahvas. Ajalooliselt on liivlasi elanud ka Koiva ja Väina jõe kallastel ning näiteks Riia linn on rajatud kunagisele liivlaste alale. Tänapäeval elab enamik liivlasi suuremates linnades (Riias, Ventspilsis ja mujal).

Liivlased on aastasadu olnud läänemeresoome ja balti hõimude kokkupuutealal, mistõttu võib liivi keeles ja kultuuris täheldada tugevat balti, eriti läti mõju. Liivi keel omakorda on oluliselt mõjutanud läti keele kujunemist. Liivlastel on tähtis roll kaasaegse läti rahvuse ja identiteedi kujunemisel ning tänapäeval tunnistatakse neid ametlikult Läti Vabariigi põlisrahvana.

Liivlaste modernne kultuurielu tekkis 19. sajandi lõpus, suurem tõus (mille kohta võib öelda koguni õitseng) leidis aga aset maailmasõdade vahelisel ajal, mil rajati mitmeid kultuuriseltse ja trükiti liivikeelset kirjandust. Sellal võeti kasutusele ka liivlaste rahvuslikud sümbolid lipp ja hümn. Liivlaste lipuvärvid kujutavad Liivi rannikut, mida kalamees näeb, kui ta vaatab merelt ranna poole: üleval roheline mets, all sinine meri ning nende vahel kitsas valge rannaliivariba. Liivi hümnil on eestlaste ja soomlastega sama meloodia. Sedamoodi saavad kolm läänemeresoome rahvast laulda koos sama viisi, ehkki igaüks enda sõnadega.

Kahe maailmasõja vahel sai soome-ugri rahvaste koostöö üheks sümboliks liivlaste kultuurielu toetamine. Irē (läti keeles Mazirbe) külla ehitati soomlaste, eestlaste ja ungarlaste toel Liivi rahvamaja. Hoone peaarhitekt, soomlane Erkki Huttunen, kujundas maja ajastule omases funktsionalistlikus stiilis. Rahvamaja avati 6. augustil 1939, kuid peagi puhkenud Teise maailmasõja tõttu polnud liivlastel tegelikult võimalik seda üldse kasutada.

Liivlased pärast II maailmasõda ja tänapäeval

Suuri muutusi tõi liivlaste ellu II maailmasõda. Sõja lõpul evakueeriti inimesed oma põlistest Kuramaa rannaküladest ning hiljem raskendati nende naasmist piiritsooniks muudetud kodukanti. Samuti polnud rannarahval enam lubatud minna merele kala püüdma. Seetõttu pidid paljud liivlased kolima mujale ning igapäevane liivikeelne suhtlusruum kadus. Nõukogude võimud piirasid ka rahvuslike seltside tegutsemist. Raskustest hoolimata ei kadunud liivi keel ja kultuur sellal täielikult, vaid jõudis ära oodata perestroikaaja vabamad tuuled. Uut hoogu liivlaste kultuurilisele elule andis Liivlaste Liidu korraldatud Liivi rahvamaja 50. juubeliaasta tähistamine Irēl 5. augustil 1989. Sellest sai alguse iga-aastane liivlaste rahvuspüha, mida siiamaani tähistatakse augusti esimesel laupäeval.

Tänaseks on liivlaste arv tunduvalt väiksem sõdadevahelisest 2000 rahvaloenduses kirjapandud inimesest. Viimased aastakümned on avalikkuse meeli köitnud niinimetatud viimase emakeelse liivlase teema. Üldiselt peetakse viimaseks liivi keelt emakeelena kõnelenud inimeseks Grizelda Kristiņit, kes suri 2013. aastal Kanadas. Samas leidub tänapäevalgi inimesi, kes on liivi keele omandanud pereringis vanematelt või vanavanematelt, samuti täiskasvanuna keelt õppinuid. Liivi keele kõnelejaid on praegusel ajal umbes 20-30, ennast liivlaseks pidavaid inimesi Läti ametlikel andmetel kokku umbes 250.

Liivi keelt õpetatakse Lätis pidevalt nii täisealistele kui lastele. Igal aastal toimuvad liivi suvekoolid, iga kolme-nelja aasta järel suveülikoolid. Samuti on liivi keelt võimalik õppida Riias Läti Ülikoolis ning alates 2018. aastast tegutseb Läti Ülikooli Liivi instituut. Liivi keelt uuritakse ja õpetatakse ka Tartu Ülikoolis.

Kuigi liivlased on väike rahvas, on nad kultuuriliselt väga aktiivsed. Naljaga pooleks võiks öelda, et pooled liivi keele rääkijatest on keeleteadlased ja teine pool keeleaktivistid. Kuid mitte ainult nemad – liivlastel on mitu omas keeles laulvat laulukoori (näiteks segakoor Lōja) ja ansamblit. Liivi ansamblite eluiga pole alati kuigi pikk, kuid tihti algab ühe projekti lõppedes kohe järgmine.

Ka liivikeelne kirjandus on elav. On märkimisväärne, et võrdlemisi väikese rahvaarvu kohta on tänapäeval aktiivsed koguni kolm luuletajat – Ķempi Kōrli, Baiba Damberga ja Valts Ernštreits. Näiteks ilmus 2021. aastal juba teine liivi luulekogu ”Trillium 2.0” (koos läti ja eesti tõlgetega), mille esimene osa anti välja aastal 2018 (sellest saab lugeda Fenno-Ugria leheküljelt). Väikese rahva seisukohast on tähtis, kui kirjandust ilmub mitte tõlgituna, vaid algupäraselt omas keeles ning mida seejärel ise tõlgitakse teistesse keeltesse!

Rohkem infot liivlaste kohta leiab Fenno-Ugria kodulehelt ja Vikipeediast.

Hõimulõimede liige Patrick O’Rourke on ERMi hõimuklubis pidanud ettekande Liivimaa liivlastest: