Meälased, kes koos kveenidega on kõige põhjapoolsemaid läänemeresoome rahvaid, elavad enamasti Rootsis nn Meänmaal ehk riigi põhjaosades Norrbotteni ja Västerbotteni maakondades. 

Meälaste nime taust on selge: meä keel tähendab ’meie keelt’. Huvitav küll, sellist etnonüümi kasutatakse ainult eesti keeles. Rahvanimetus on soome keeles länsipohjalaiset või tornion(joki)laaksolaiset, rootsi keeles tornedalingar. Need nimetused tulenevad Tornio jõeoru piirkonna ja Rootsi praeguse (ja ajaloolise) Västerbotteni, soome keeles Länsipohja maakonna nimedest. Veel on kasutuses nimi lantalainen, millega viidatakse meä keele kõnelejatele, kes ei samastu Torniojõe piirkonnaga. 

Põline rahvas praeguse Rootsi põhjapoolsetes osades olid saamid, kelle jälgi on veelgi näha kohanimedes. Sellest, millal asusid esimesed soomlased sinnakanti elama, ei ole kindlaid allikaid. Ilmselt on piirkond olnud etniliselt  hästi kirev: vanimates ajaloolistes kirjeldustes mainitakse rahvaid nagu bjarmid, kveenid, birkarlid ehk pirkkalased, rootslased, soomlased, karjalased ja venelased. Bjarmide päritolust ja olemusest on rikkalikult oletusi, kuid kindlaid teadmisi vähe. Birkarlidest on arvatud, et nad olid Häme maakonnast pärit kaupmehed ja maksukogujad, mida tõendavad paljud just hämelaste antud kohanimed Põhja-Soomes. Teine suund, kust läänemeresoomlasi Tornio oru piirkonda kolis, oli Karjala. 17. sajandil kasvas nii rootslaste kui soomepärase rahva arv ja püsiv asustus laienes põhja poole. 

Meälasuse tekke jaoks eriti saatuslik oli Vene-Rootsi sõda (1808–1809), mis lõppes Hamina ehk Fredrikshamni rahuga. Rootsi ja Venemaa sõlmisid rahu 17. septembril 1809, mille järel sündis Soome Suurvürstiriik, mis sai osaks Venemaa keisririigist. Rootsi ja Venemaa piir tõmmati mööda Tornio ja Muonio jõge, mis lõhkus varem tervikliku Tornio jõeoru kultuuriala kaheks ja algatas meälaste eraldumisprotsessi. Hamina rahu piir tõi Soome Suurvürstiriigi poolsed soomlased, kes moodustasid oma elualadel etnilise-keelelise enamuse, koos eestlaste ja paljude teiste lõunapoolsemate rahvastega sama impeeriumi alluvusse. Rootsi poolel sai aga soomekeelsetest võõras vähemusrahvas. 

Esialgu ei mõjutanud Meänmaa jagunemine meälaste elu üsna palju. Soome keelt kasutati endiselt kirikutes ja kontaktid piiri kummalgi pool jäid alles. 19. sajandi keskpaigas tabas meälasi aga nö rootsistamise ajastu. Rootsi riigi huvides oli kindlustada Västerbotteni lään puhvertsooniks Venemaad vastu. Arvati, et võõrkeelne rahvaosa ei oleks potentsiaalse konflikti korral piisavalt lojaalne ja et see tuleb rootsistada nii kiiresti kui võimalik. Rootsistamise käigus muudeti näiteks kooliõpetus ainult rootsikeelseks. See ajastu kestis kuni 1960. aastateni. 20. sajandi alguses Soome iseseisvudes põhjustasid meälaste halvad eluolud sisepoliitilist tüli Soome soome- ja rootsimeelsete vahel. 1960. aastatel tekkis meälaste hulgas etniline ärkamine ja selle käigus arenesid ka keele- ja kultuuriaktivism. Nii soome kui ka meä keele staatus hakkas aeglaselt paranema. 1980. aastatel asutasid meälased ühinguid, mis tegutsesid keelelis-kultuurilise identiteedi nimel. Samal aastakümnel hakati õpetama meälastele emakeelt Põhja-Rootsi koolides. Aastal 2000 tunnistas Rootsi meä keele riiklikul tasemel ametlikuks vähemuskeeleks.  

Meä keelest ja meälaste tänapäevast

Meä keel on puht lingvistilises mõttes soome keele pärapõhjala murre, mis on Rootsi poolel arenenud iseseisvaks keeleks. See sisaldab palju rootsi laensõnu ja grammatilisi mõjutusi, kuid säilitab ka vanu soomekeelseid jooni, mis on mujal kadunud. Peamiseks erinevuseks meä keele ja teisel pool piiri kõneldavate soome murrete vahel saab pidada rootsi laensõnade paljusust. Näiteks: meä persunaal, soome henkilökunta, ‘personal’, meä semesti, soome loma, ‘puhkus’, meä pännä, soome kynä, ‘pastakas’. Meä keelt saab pidada ka grammatika poolest „germaanilikumaks“, sest seal nagu eesti keeleski on ühendverbid soome keelest tavalisemad. Meä keele murretes on tunda ka kohalike saami keelte mõju.

Meä keel jaguneb mitmeks murdeks, millest tähtsaimad on Tornio ja Gällivare murded. Kirjakeel põhineb peamiselt Pajala ja Ylitornio piirkonnas räägitaval murdel. Esimene meäkeelne romaan (Lyykeri) ja näidend (Kuutot) ilmusid 1980. aastatel, autoriks Bengt Pohjanen. Meä keelt kõneleb tänapäeval u 20 000–75 000 inimest. Kõnelejate täpne arv pole teada, sest Rootsi ei kogu statistikat eri keelte kõnelejate arvu kohta. Arvestus põhineb erinevatel allikatel, näiteks meälaste organisatsioonid, Rootsi soome raadio, erinevad uuringud ja keelekõnelejate enda arvestused. Enamik kõnelejatest on üle 65-aastased.

Tänapäeval tehakse meä keele arendamiseks ja säilitamiseks mitmesuguseid jõupingutusi. Raadiojaam Meänraatio edastab enamikel nädalapäevadel saateid meä keeles, Pajala vallas tegutseb meäkeelne teater, mitmed muusikaansamblid kasutavad keelt ning meä keeles avaldatakse ajakirju, romaane, sõnaraamatuid ja luuletusi. Mõnes Põhja-Rootsi omavalitsusüksuses on keel ka üks ametiasutuste suhtluskeeltest. Meälased said oma lipu 15. juulil 2007, ja sellest ajast peale tähistatakse seda päeva Meänmaa lipupäeva ja meälaste päevana. 2023. aastal esitasid meälased Rootsi riigile taotluse põlisrahva staatuse saamiseks.

Hõimulõimede liige Atte Huhtala on pidanud ERMi hõimuklubis ettekande meälastest ja kveenidest:

Meänraatio
Meäkeelne raadioprogramm