Selle aasta juunis leidis aset Hõimulõimede seni vaieldamatult kaugeim reis – Ameerika Ühendriikide Michigani osariigis asuvasse Hancocki linnakesse, mis tänavu kannab väärikat soome-ugri kultuuripealinna tiitlit. Hancockis ja selle ümbruses elab palju Soome päritoluga inimesi, mistõttu on siin suures aus mitmed kodumaalt kaasatoodud tavad, näiteks juhannuse ehk jaanipäeva pidamine. Seekordsel laiema soome-ugri mõõtme saanud juhannusel toimus mitme päeva jooksul terve rida sündmusi, külla olid kutsutud ka hõimuliikumise organisatsioonid Soomest ja Eestist, teiste seas Hõimulõimed ja uralcore ansambel Kännu Peal Käbi. Meie kultuuridiplomaatilisse delegatsiooni kuulusid Britt-Kathleen Mere, Mirjami Sipilä, Atte Huhtala, Merit Niinemägi, Anna Venchakova, Dmitry Denisov, Bogáta Timár ja Anti Lillak. Kaheksapäevase reisi käigus osalesime paljudes erinevates tegevustes, ent veidi jäi aega ka ümbruskonnas lihtsalt ringi vaadata.

Otsustasime kustumatu mulje jätnud reisist üht-teist kirja panna. Head lugemist!

Esmaspäev, 15. juuni: Tartu – Chicago

Anna:

Suure seltskonnaga reisimine on nagu logistiline peenmehaanika – üks vale liigutus ja kogu ahel katkeb. Meie bändi Kännu Peal Käbi kaheksaliikmeline tiim teab seda hästi. Paberil oli plaan täiuslik: 15. juunil lend Tallinn-Helsingi-Chicago, sealt rendiautodega otsetee Hancocki soome-ugri kultuuripealinna festivalile. Tundus lihtne? Aga elul olid teised plaanid.

Minu juunikuu oli niigi emotsioonidest pilgeni täis, kuid tõeline närvikõdi algas vahetult enne suurt Ameerika reisi. Nimelt käisin just eelnevalt tööreisil Hispaanias, kust pidin kindlasti 14. juuni hilisõhtuks tagasi Tallinna jõudma.

Hispaanias lennujaamas algas aga klassikaline reisija õudusunenägu: lend lükkub edasi 30 minutit. Siis veel tund… Tulemusena Frankfurdi jätkulend juba ära sõitnud ja tee Tallinna kinni!

Tundsin reaalset paanikat, sest kaalukausil oli kogu mu planeeritud reis. Istusin terve öö lennujaamas, telefonitoru otsas abikaasa, ning panime palavikuliselt kokku päästeplaani B. Lahendus oli hulljulge: ma ei lendagi Tallinnasse, vaid üritan Frankfurdist otse Helsingisse jõuda, et tabada seal bändi jätkulend Chicagosse.

Siinkohal kummardus meie bändi tiimitööle! Samal ajal kui mina lennujaamades seiklesin, tegi meie bändiliige Britt lennufirmadega telefonitoru kaudu tõelist võlutööd, muutes pileteid ja broneeringuid. Lõpp hea, kõik hea! Natuke abi reisijumalalt, gramm õnne ja viimase sekundi sprinti – ning imekombel astusingi ma Helsingi lennujaamas õige värava juurde. Kui seal siis bändikaaslastele silma vaatasin, langes õlgadelt tonnine kivi.

Me saime kokku! Pinge asendus elevusega ja meie tõeline, ootamatu algusega, kuid seda meeldejäävam Ameerika-seiklus võis lõpuks alata!

Anti:

Meil teistel algas sõit seevastu eriliste vahejuhtumiteta, kui välja arvata, et Dima ja Britt tegelesid kogu Tartu-Tallinna bussisõidu ajal väsimatult lennufirmadelt Anna check-in tingimuste muutmise väljakauplemisega (mis viimaks ka korda läks). Bogi oli oma reisi alustanud juba eelneval õhtul, tema pidi Helsingisse tulema Riia kaudu. Esimene lend viis meid kärmelt Tallinnast Helsingisse, kus meil õnnestus nii Bogi kui Anna enda kampa koguda. Kõige hullem oli nüüd möödas.

Finnairi lend Helsingist Chicagosse kestis kokku üheksa ja pool tundi. Mina polnud nii pikka lennureisi varem ette võtnud ega teadnud eriti midagi oodata. Ei mäleta, et oleksin varem sõitnud ka nii suure Airbusi lennukiga, milles ühes reas kokku kaheksa istet – mõlemas ääres kaks ja keskel neli. Algus oli tavaline, lennuk tõusis pilvede kohale (korra siiski ka kõhedalt rappudes) ning hakkas üle Skandinaavia loode poole rühkima. Igaüks püüdis leida viise aja surnuks löömiseks. Mina näiteks hakkasin vaatama tänavu ilmunud Soome filmi “Kalevala: Kullervon tarina”, mis on tehtud korraliku eelarvega, aga muidu kaunis kentsakas linateos. Pakutav lennukitoit oli seevastu üllatavalt hea.

Ega ei teagi, millest täpsemalt, aga enesetunne läks mingil hetkel üsna kahtlaseks. Pea ja kõht ütlesid, et tegelikult neile see kõrgel Norra mere kohal sõit eriti ei meeldigi ja kõige parem oleks see jama kohe ära lõpetada. Midagi sarnast elas läbi ka Bogi, kelle abivalmid reisisaatjad viimasesse ritta vabale kohale istuma seadsid. Varsti kolisin samuti sinna talle seltsiks.

Vaevlesime seal siis nagu kaks surijat muiste, jälgides aeg-ajalt ekraanilt, kuhu omadega välja oleme jõudnud ja kui palju veel ees ootamas. Gröönimaa kohal kiikasime aknast välja ning see, mis mulle vastu vaatas, lõi sõna otseses mõttes pahviks! Külmad nurgelised mäed, kiiskavvalged tasandikud, jäised liustikud aeglaselt merelahtede poole käänutamas. Ma ei saanud sellest ebamaisest vaatepildist enam lahti – see oli kõige ägedam asi, mida ma oma elus näinud. Pea valutas niigi ja lumevalgusest hakkasid nüüd valutama ka silmad, aga mina lihtsalt jõllitasin kui naelutatult Gröönimaa saladuslikku arktilist maastikku. Akna ääres istuval Bogil, vaesekesel, ei jäänud muud üle, kui välja kannatada minu lakkamatud püüded aknast välja põrnitseda ja nähtust pilti teha.

Britt-Kathleen:

Lennuki maandudes Chicagos pidime minema läbi hirmsate turvaväravate, kus ma otsustasin igasuguste probleemide vältimiseks küsimustele hästi põhjalikult vastata ning judinaid äratavale onule põhjalik hõimupropaganda laviin kaela visata. Nii sai härra teada, mis-kus on Hancock, miks seal on palju soome päritolu inimesi, mida tähendab hõimuliikumine, mis on soome-ugri keeled ja kuidas need erinevad indoeuroopa omadest ning palju muudki. Tuli välja, et ka Mirjamile tehti korralik kontroll, teised aga pääsesid lihtsamalt läbi. Et olime väga väsinud, oli meie esimene sihtkoht Chicagos hotell. Sinna jõudnud, olid rampväsinud teelised sunnitud Uber Eatsi abil kõhutäidet tellima ning siis kohemaid magama minema.

Teisipäev, 16. juuni: Chicago – Hancock

Britt-Kathleen:

Järgmisel hommikul saime kätte rendiautod ning seadsime otsejoones ninad põhja poole. Teel peatusime legendaarses 11:11 Burgers & Beignets diner’is, kus haarasime nimes olevaid soovitusi arvesse võttes burgerid ning beignet’d. Burgerivalik oli lai, kuid onu Sam koputas mu õlale ning suunas mind tõeliselt ameerikaliku variandi – PB&J ehk maapähklivõi ja moosiga burgeri poole, mis oli korraga kahtlaselt magus ja soolane ning kindlasti väga rammus. Söögikohta guugeldades selgus, et nimeosa 11:11 sai diner selle järgi, et koha omanik olla just sel kellaajal südamesiirdeopiks lahti lõigatud. 

Olime jõudnud Wisconsini osariiki.

Just siia asusid 19.–20. sajandil elama mitmed Baltikumi emigrandid, kes Põhja-Wisconsinis Lincolni maakonnas oma esimese koloonia rajasid. 1902. aasta keskel elas seal sadakond lätlast ning 29 eestlast. Et eestlased ja lätlased ei suutnud ühise koguduse loomisel jõuda üksmeelele, mindi eraldi radu pidi: lätlased asutasid oma esimese kiriku aastal 1906, eestlased panid Gleasoni asulas 16. juulil 1914 püsti esimese eestlaste kiriku USAs – Eesti Evangeelse Martin Lutheri Kiriku (Estonian Evangelical Martin Luther Church). Me lihtsalt pidime seda nägema.

Kiriku juurde viiv Estonian Church Road nägi välja nagu iga teine maanteega ristuv kõrvaltee Eestiski. Tee lõpus jätsime autod ning astusime metsatukka. Ja seal ta oligi – kaunis, ent veidi väeti puukirik keset koduhõngulist puiestikku.

Järgmine missioon oli leida kiriku juures üles koguduseliikmete hauaplatsid. Kuna rohi pühakoja ümber oli kõrge, ei olnud hauakivide silmamine üldsegi lihtne. Aga kui juba esimene leitud, teravnes pilk ka teisi märkama. Kivisse raiutud nimed olid selgelt eestipärased, kuid sageli inglispärase kirjaviisiga. Mulle torkas eriliselt silma Anna Kolka nimi, kelle puhul on vahest õigustatud küsida: ehk võis ta olla liivlane?

Kõrgest rohust tagasi autode juurde naasnult hakkas pihta puugijaht. Öeldakse, et Ameerikas on kõik palju suurem. Veendusime, et see kehtib ka puukide kohta.

Anti: 

Põhja pool hakkas poolalik põllumajandusmaastik samm-sammult asenduma metsamassiividega, milles andsid aina enam tooni okaspuud. Ehmatavalt sageli kohtas tee ääres auto alla jäänud surnud hirvi, mis tegi meie autojuhtegi ettevaatlikuks. Kuulu järgi trehvanud Soome sõbrad Sukukansojen Ystävät oma teel ka Põhja-Ameerika musta karu ehk baribali. Metsalähedastel nurmedel ajasid hirvede kõrval omi asju kalkunid – täiesti looduslikud kalkunid, suured nagu steroididel metsised. Ma ei välista võimalust, et just steroidid on mänginud kahtlast rolli ka eesti kiriku ümber elavate puukide ebamaises kasvus…

Nagu hiljem rohkem teada saime, on need suured metsamassiivid ühtlasi ka lumeinimese kohta käiva folkloori kodukant. Ise me õnneks või kahjuks ühegi suurjalaga ninapidi kokku ei juhtunud. Aga võib-olla mõni teine kord!

Anna:

Pärast pikka ja seiklusrikast teekonda jõudsime lõpuks hilisõhtul Hancocki. Hotelli registreerimine kujunes omaette meelelahutuseks: administraatorist noormehe jaoks oli eestlaste nimede hääldamine nagu keeleväänamise maailmameistrivõistlused. Kui see edukalt läbitud ja kõigil võtmed käes, ootas meid ees tõeline varandus – hotellis oli bassein ja lisaks ka saun! Selle võimalusi saime me kasutada juba järgmisel õhtul.

Kolmapäev, 17. juuni: rahvatantsude töötuba ja avastusretk poolsaarel

Anti: 

Meie juhannuse pidustuste esimeseks programmiliseks tegevuseks oli kolmapäeva hommikul tantsude töötuba kohalikele rahvatantsuansambli Kivajat noortele. Üht-teist olin nende juhendaja Kay Seppalaga eelnevalt e-kirjavahetuses läbi arutanud, aga ega me osanud siiski päris hästi ette kujutada, mis tulema hakkab. Kuna Hancock on suhteliselt väike ja loogiline linn, siis leidsime peatänavalt kerge vaevaga üles Soome Pärimuskeskuse. Meid võttis vastu kaunis ja avar saal, seinu kaunistamas Soome kunstnike taiesed Kalevalast ja soomlaste asunduste rajamisest Ameerikas.

Pärimuskeskusesse olid meile toodud pillid, sest enda instrumentide kaasatarimine olnuks üleliia vaevaline. Ainult Dimal oli oma karmoška kaasas (Hancockist lihtsalt polnud võimalik seda kelleltki laenata). Pillid olid mõnusad ja head mängida. Eriti meeldis Mirjamile talle laenatud akordion, ta vast olekski selle endale võtnud. Saime nüüd elava muusikaga saata tantse.

Minu enda jaoks oli see küll vist päriselt esimene kord juhendada rahvatantsude töötuba, aga pisut ebaleva hakatuse järel läks asi meil hästi käima. Kohale tulnud noored tantsijad olid õigupoolest väga osavad ja suurte kogemustega – vanemad neist olid osalenud koguni tantsusündmustel Soomes. Siiski võtsid nad meie pakutud lihtsamad eesti, seto, soome, ingerisoome, udmurdi ja ungari tantsud ja liikumismängud õhinal vastu. Mis seal salata, võttis enesegi päris võhmale. Kiidan väga oma rühmakaaslasi, kes kõik omalt poolt töötuppa panustasid – kes õpetas parajasti samme, kes mängis muusikat.

Esimene päris asi Hancockis niisiis tehtud, saime keskuses veel kultuurijuhendajate ja tantsijatega koos olla, vestelda ja õppida tundma kohalikke olusid ning kinnitada keha hea ja paremaga. Kohtusime silmast-silma ka oma reisi ja programmi peamise koordineerija, Soome aukonsuli Jim Kurttiga, kellest meil oli nii ettevalmistustes kui ka kogu festivali vältel väga-väga palju abi.

Atte: 

Kolmapäeva pärastlõuna pakkus meile mõne tunni vaba aega, mille otsustasime pärast lühikest puhkepausi kasutada Kuparisaarega tutvumiseks. See oma vasekaevanduste poolest tuntud piirkond, mille kohta kohalikud soomlased on vanasti kasutanud nime Kuparisaari ehk Vasesaar, hõlmab Keweenaw’ (loe Kiiuinau) poolsaare põhjapoolseimat osa. Kuparisaare lõuna- või õigemini edelapiir on Hancocki ja Houghtoni linnu eraldav veekogu, mis toimib kanalina Ülemjärve lõunakalda lääne- ja keskosa vahel. 

Tantsutöötoa järel saime häid soovitusi kohtadest, mida poolsaarel kindlasti külastada. Mõte näha suurt Ülemjärve kogu selle hiilguses tundus põnev, õnneks oli tõepoolest olemas ka seda võimaldav koht – mägi nimega Mount Brockway umbes tunnise autosõidu kaugusel. Nii suundusimegi Hancockist kirdesse, ülesmäge linnast välja, mööda Quincy Mine’i kaevandusmuuseumist ja läbi ameerikasoome ajaloost küllastunud Calumeti küla. Mõnekümne miili pärast pöörasime peateelt ära Eagle Riveri suunas, kust algas maaliline rannatee poolsaare kõige kaugema asustuspiirkonna Copper Harbori poole. Teekonnal kohtasime arvukalt kristallselgeid ojasid, vulisevaid kärestikke ja jugasid. Peatusime hetkeks, et jälgida jõuliste lõhekalade peaaegu võimatuna tunduvat rännakut ülesvoolu – need kalad on ju omaette sisu kehastus!

Brockway mäele viiv tee oli üsna järsk ja maastiku kõrguste vahed märkimisväärsed. Tuulisel mäeharjal imetlesime tükk aega nii Ülemjärve kui ka sisemaa poole avanevat metsast maastikku. Edasi laskusime käänulist teed mööda Copper Harbori suunas, mille järel sõitsime tagasi kaevandusmuuseumi poole. Jõudsime veel kuulata loengut, mis rääkis Turust pärit kaevandusinsenerist Bruno Nordbergist ja tema leiutistest. Loeng toimus omaaegses masinaruumis, kus oli vaatamiseks välja pandud maailma suurim kaevandustõstuk. Peagi pidime aga lahkuma Pärimuskeskusesse, kus toimus esimene õhtune vastuvõtt.

Anna:

Kuna meiega samas hotellis ööbisid ka mitmed teised soome-ugri kultuuripealinna külalised, oli meie õhtune plaan selge. Õige soome-ugrilane teab, et parim puhkus ja suhete soojendamine toimub ikka leiliruumis. Ja see oli kümnesse otsus! Nagu teada, võivad meie hõimurahvad alguses olla üsna tagasihoidlikud ja endasse tõmbuvad, aga saunas avanevad südamed ja jutud sama kiiresti nagu kaunad kuumal pannil.

Saunalaval kadus kogu reisi- ja sõiduväsimus hetkega. Jagasime teiste külalistega reisiseiklusi, arutasime järgmiste päevade plaane ja panime isegi esimesed laulud kõlama. Meie bändi ametlik seisukoht: saun peaks olema igal soome-ugri suurüritusel soovituslik või isegi kohustuslik!

Neljapäev, 18. juuli: soome-ugri avatud foorum, õhtusöök ja esimene esinemine

Britt-Kathleen:

Neljapäeval, 18. juunil toimus Hancocki keskkoolis teistkordne soome-ugri avatud foorum (esimest korda korraldati taolist asja eelmisel aastal Narvas). Nüüdseks võib öelda, et sellest on saanud traditsioon.

Foorumi avaosas pidasid kõnesid mitmed kõrged külalised. Kohapeal osales Soome suursaadik Ameerika Ühendriikides Leena-Kaisa Mikkola ning kuulajatele saatis videotervituse Eesti president Alar Karis. Esindatud olid ka Hõimulõimed: esimeses paneelis „State of the Finno-Ugric World“ („Soome-ugri maailma olukord“) osalesid panelistidena Anti Lillak ja Bogáta Timár. Teises paneelis „Tradition, Internet, and Identity: Who Owns Finno-Ugric Culture in the Digital Age?“ („Pärimus, internet ja identiteet: kellele kuulub soome-ugri kultuur digiajastul?“) oli moderaator Atte Huhtala ning panelistide seas Hõimulõimede juhatuse liikmed Britt-Kathleen Mere ja Mirjami Sipilä.

Foorumi üldine teema jätkas transatlantilise koostöö võimaluste uurimist. Samuti kõlasid sellised mõtted, millega ameerikasoomlastel oli hõlbus samastuda: olgu selleks kultuurilis-keeleline pääsuvalitsus, mis mõjutab identiteeti ja kuuluvustunnet, või tõdemus, et oma eesmärkide nimel tuleb tegutseda ka keerulistes oludes, tehes seda, mis parasjagu võimalik.

Foorumi viimases paneelis arutleti konkreetsete ideede üle, kuidas nii Michiganis kui ka Ameerika Ühendriikides laiemalt saaks hõimurahvaste seas soome-ugri identiteeti tugevdada. Uralic Keskuse juht Oliver Loode käis välja mõte, et ameerikasoomlasedki võiksid oktoobri kolmandal laupäeval hõimupäeva tähistada. Et sellele mõttele hoogu anda, sai Hancocki linn Sukukansojen Ystävät esindajailt kingituseks soome-ugri rahvaste lipu, mida hõimupäeval pidulikult heisata.

Anti:

Foorumi järel õnnestus minul ja Attel ära käia veel Pärandikeskuse kõrval tegutsevas Soome raamatupoes, mis on parim koht saamaks trükitud infot kohalike sisserändajate ajaloost ja kultuurist. Seal oli ka soliidne valik inglise keelde tõlgitud soome kirjandust ja üht-teist kohalike põliskultuuride kohta. Toreda üllatusena leidsime poest veel ka näiteks Lennart Mere “Hõbevalge” vagivastse tõlke ning vähemalt veel paar eesti-teemalist teost.

Atte tahtis kindlasti läbi hüpata ka kaevandusmuuseumi juures toimuvast pärandipäeva laadast, kus kohalikud aja- ja kultuuriloolised asutused ennast tutvustasid. Hanka talumuuseumi (mille oli omal ajal rajanud soome asunikupere) telgi juures sattusime soome-inglise segakeeles jutule kohaliku soomlase Paul Heikkiläga, kes hoolimata kõrgest east oli veel täiesti kõbusa olekuga ning kinkis meile oma raamatu “Who Stole Heikki’s Pasty?” Etteruttavalt öeldud, raamat oli pungil täis omapärast huumorit ning sai mul loetud juba enne Eestisse jõudmist.

Britt-Kathleen:

Sellel päeval saime ka kaks korda nautida Keweenaw’ kohalikku toitu. Foorumi külalised, meie kaasa arvatud, sõid lõunasöögiks kornidega üle ookeani seilanud pasty’t: umbes käesuurust veiseliha, kartuli, kaalika ja sibulaga täidetud pirukat, mis omal ajal vasekaevandajate kõhte täitis ning seetõttu ka osaks ameerikasoomlaste menüüst sai. Nii nagu Setomaal on külade ja turismiobjektide väisamiseks abiks Külävüü, on Kewenaaw’ poolsaarel Pasty Trail (pasty tee), mida mööda minnes erinevaid pasty-tüüpi pirukaid maitsta saab.

Õhtusöögiks kutsuti meid kohalikku ameerikaitaalia restorani Gino’s, kus saime nautida kohalikest vetest püütud siiga, mis võis vabalt olla kahekilone. Õhtusöögi ajal selgus, et juba paar aastat on üle kogu USA võimalik soetada uhke nimega The Finnish Long Drinki, maakeeli longerot. Ma pidin seda muidugi kohe proovima ning tunnistan, et see oli tõesti väga karastav ning originaalile truu mekiga. Oli väga soomepärane õhtusöök!

Õhtusöök lõpetatud, kiirustasime tagasi juba tuttavasse pärimuskeskusesse, kus oli alanud mixer ehk tutvumisõhtu. Kännu Peal Käbil oli palutud suminale taustaks mõnusat muusikat mängida, aga kui me avapauguks mokša “Matrjan’ Aldanjasi” laulsime, jäid kõik vait. Lähedalt ja kaugelt kohale tulnud külalistel polnud enam mahti lobiseda, sest “see oli midagi ennekuulmatut”, nagu hiljem tagasisides kõlas. Ka siis, kui Mirjami akordionil paar kodusemat soome lugu esitas, olid kõigi pilgud andunult temal. Taustamuusikast oli asi kaugel, meist sai kogemata õhtu täht.

Reede, 19. juuni: ettekanded, esinemine ja tantsuõpe ning jaanituli

Anti: 

Reede oli meie Hancocki päevadest tihedaim. Selle sisse pidid mahtuma mitmed ettekanded, Soome ja Eesti hõimuliikumise tutvustussessioon, Kännu Peal Käbi peakontsert, avalik rahvatantsude õpituba… Hea, et meid oli mitu, muidu olnuks ülesanne tavasurelikule ilmselgelt üle jõu. Üheskoos seljatasime kõik väljakutsed.

Kohe hommikul sõitsime keskkooli ning otsisime üles klassiruumid, kus peagi pidid algama sessioonid erinevatel soomeugri teemadel. Meie poolt oli kavas kolm ettekannet: Mirjami kõneles Soome rahvalaulutraditsioonidest, mina samal ajal teises klassis uuematest seisukohtadest soome-ugri rahvaste kujunemise kohta ning pärastlõunal selgitas Bogi, mil viisil on ungarlased suguluses soomlastega. Hõimulõimede pealik Britt kõneles koos teiste hõimuliikumise korüfeede Oliver Loode (Uralic Keskus), Janno Zõbini (Fenno-Ugria Asutus) ja Niko Partaneniga (Sukukansojen Ystävät), kuidas Eesti ja Soome organisatsioonid soome-ugri asju ajavad. Põnevaid teemasid oli teistelgi. Näiteks jäi väga meelde praegu Floridas elava udmurdi Artjom Medvedjevi kaasahaaravalt esitatud udmurdi muusika tutvustus.

Kuigi paljude jaoks võis kogu soome-ugri värk olla veel päris uus ja tundmatu, olid kohaletulnud väga huvilised ning kasutasid võimalust midagi huvitavat teada saada enda jaoks maksimaalselt ära. Nad ei peljanud ettekannete järel küsimusi esitada ning tulid sageli ka teistel vabadel hetkedel meiega vestlema. Nii saime meiegi teada päris palju põnevat siinkandi inimeste eluolu ja taustade kohta. Oli tõeline kultuuridevaheline kontakt. 

Anna:

Kännu Peal Käbi kontsert teisel pool ookeani – see kõlab nagu muinasjutt. Meie, harrastusmuusikud ja soome-ugri keelefanaatikud, poleks kunagi osanud unistada, et lendame ühel päeval oma loominguga otsapidi “kosmosesse” (loe: Ameerikasse!). Meie ülesastumine soome-ugri kultuuripealinna suures saalis, kus kees vilgas laada-, näituse- ja tantsumelu, oli festivaliprogrammi nael.

Meil on traditsioon: laval peavad alati olema päris känd ja käbid. Seekord tegi kohalik sõber Gage Keränen meile kingituse – tõi meile hiiglaslikud, imeliselt lõhnavad Ameerika käbid, mille panime lava ette kobarasse.

Suurim muutus võrreldes varasemaga oli see, et otsustasime esimest korda elus astuda üles täies rahvariietes. Ja milline kirev kompott meist sai!

Meie veidi üle poole tunni pikkune kava oli hoolikalt valitud rännak läbi keelte ja rütmide:

Mokša mitmehäälne laul “Matõrjan’ Aldanjas’”

Mulgi regilaul “Mesilindel pallu peret” paaris ersa lauluga “Kov purnat”

Kodavere murrakusse tõlgitud soome lugu “Mullu mia moedo karjan kääsin”

Võrokeelne ukraina-poola hitt “Kotkapujaq”

Meie absoluutne klassika – komikeelne “Kõnõtraat” ehk “Sjornikutan”

Ungarikeelne Skorpio hitt “Így szólt hozzám a dédapám”

Ühendlugu mari külaliste laulust ja mokša rahvalaulust “Romanon Aksjas”

Setokeelne versioon The Monkeesi hitist “I’m a Believer” ehk “Usu armastust”

Ameerikasoome popurii ja lõpetuseks särtsakad ingerisoome röntyskät!

Ameerika publik võttis meid vastu uskumatu soojusega. Kohalikud tõid meile laadalt kingituseks soomelikke saunamütse, uurisid põnevusega meie kaasa võetud löökpille ja jagasid kuhjaga komplimente.

See Kännu Peal Käbi esinemine ameerikasoomlaste ja teiste ees jääb meile igaveseks südamesse. Oli hästi tunda, kuidas kaugel suures riigis hoitakse oma juuri ja ollakse oma pärandi üle nii uhked. See andis meilegi tublisti motivatsiooni oma asja veelgi suurema kirega edasi teha!

Anti:

Pärast meie ja teiste ägedate muusikute ja tantsijate kontserte viisime sealsamas aulas läbi veel ühe tantsude töötoa, sedapuhku kõigile, kel südames tahtmist ning jalgades tantsuhoogu. Huvilisi jagus. Dima ja Mirjami on tublid lõõtsatõmbajad, kelle sõrmedes lugematu hulk rahvaviise, meie teised kas toetasime neid pillimänguga või näitasime ette samme juba kolmapäeval soojaks harjutatud tantsudest-mängudest. Meil olid abiks tublid Kivajat-noored, kellel samuti tore etteaste just seljataga. Kuigi palged õhetasid, kandu ja sõrmi katsid nahapaksendid või, vastupidi, villid ning põlved kippusid juba kriuksuma, oli seekordnegi tantsutuba ikka väga tore. Eriti lõbus on udmurdi tantsumäng, kus muusika äkilisel vaikimisel üks paar ringi sisse jäädes peab teistele soolotantsu esitama.

Kokkuvõtteks olime reede õhtuks kõik omajagu väsinud. Oli aeg hinge tõmmata. Õnneks avanes selleks hea võimalus: kõik olid oodatud linnaparki jaanitulele. Sättisime end hotellis kenasti valmis ja sõitsime kohale. See oligi see juhannus, mida Hancocki ja ümbruskonna rahvas on alati, ka enne soome-ugri kultuuripealinnaks saamist alati tähistanud. Inimesed nautisid suveõhtut pere ja sõpradega, kohalik bänd mängis populaarseid rokilugusid (mõned meist teadsid kõiki lugusid), noorem rahvas mängis veidi eemal võrkpalli ja käis järves ujumas. Põhimõtteliselt kõik nagu mõnel Eesti jaanipeolgi. Ei puudunud tuligi, põles järve peal triivival parvel. Jim Kurtti meelest oli tänavune juhannuse-tuli küll tagasihoidlik, aga tuli on tuli, meie ei leidnud põhjust nuriseda.

Parki oli toodud kaks ratastel sauna, mida agaralt kasutati. Kasutasime meiegi. Saunalava on alati hea suhtlusplatvorm vanade ja uute tuttavate vahel. Siin muljetatakse juhannus-festivalist, võrreldakse elu Ameerikas ja teistes maades, jagatakse isiklikke saunakogemusi. Näiteks sain teada olulise luureinfo, et Hancocki naaberlinnas Houghtonis asuval Michigani Tehnikaülikoolil on väga hea saun. Näib, et saunakultuur on üks neist Soome algupäraga nähtustest, mis kohapeal väga edukalt juurdunud.

Kel leilist küllalt, jooksis järve ihu jahutama. Portage’i järv, mis lookleb otse läbi Keweenaw’ poolsaare ning on osalt looduslik, osalt kaevatud, on päris jaheda veega. Kui järgmisel varahommikul Bogiga Ülemjärve ääres käisime, veendusime, et ka see on väga külm. Taliujuja kogemused tulid seega isegi juunikuisel Vasemaal väga kasuks.

Laupäev, 20. juuni: paraad, jämm ja tagasitee Chicagosse

Anna: 

Laupäev tõi endaga kaasa reisi kõige pidulikuma, kaunima ja… nostalgilisema päeva. Hancocki linnavalitsuse ees ootas meid ees ametlik juhannuse tähistamine – rahvariiete, lippude paraadi ja traditsioonilise meiupuu püstitamisega. Kuid hinges kripeldas juba väike kurbus, sest meie jaoks hakkas tasapisi kätte jõudma tagasitee aeg.

Kui me hommikul rahvariietes platsile jõudsime, ootas ees täielik üllatus! Lisaks kohalikule uhketes soome rahvarõivastes kogukonnale astusid paraadil üles ka tegelaskujud Kalevalast ja mujalt Soome folkloorist – ülimalt vahvad ja elavad!

Anti:

Nende tegelaste seast tasub kindlasti kõnelda ameerikasoomlastele olulisest Pyhä Urhost. Nimelt näinud Uuele mandrile Minnesotasse kolinud soomlased, kuidas iirlased patrikupäeval töölt vabaks said, et Iirimaa mürkmadudest vabastanud Püha Patrickut austada ja pidu pidada. Sealt tulnud soome asunikele mõte endilegi üks sarnane pühamees välja mõelda. Püha Urho suureks imeteoks öeldakse olevat rohutirtsude väljaajamine Soome viinamarjaistandustest (mille olemasolus minevikus võib mõni skeptik muidugi mõneti kahelda…). Tänu temale on ameerikasoomlastelgi üks püha kalendris rohkem.

Anna:

Õhus oli tunda erilist hingesugulust. Kohalikele läks sügavalt korda, et kohal olid külalised nii paljude hõimurahvaste seast. Uhkusega räägiti oma mitmekesisest päritolust – kohalviibijate seas polnud esindatud mitte üksnes soome, vaid ka karjala, saami, kveeni, eesti, seto, ingeri, mokša, ersa, udmurdi ja ungari juured.

Pärast pidulikke kõnesid ning kirevat rahvarõivaste ja lippude rongkäiku jõudis kätte festivali kulminatsioon. Lavale kutsuti soome-ugri kultuuripealinna žürii liikmed ja kohe tõusis pinge lakke – oli aeg kuulutada välja järgmise aasta tiitlikandja.

2027. aasta soome-ugri kultuuripealinnaks valiti Ungaris Baranya maakonnas asuv armas Geresdlaki küla! Kui kultuuripealinna sümbol – puust lind Tsirk – anti pidulikult üle meie Bogile, kes esindas uhkusega ungarlasi ja Geresdlaki kogukonda, olid emotsioonid laes. Tsirk lendab Ungarisse!

See oli vägev, tähendusrikas ja ilusamast ilusam lõppakord meie suurele Ameerika-seiklusele. Aitäh, Hancock – soome-ugri vägi elab edasi ja peagi kohtume juba Ungaris!

Anti: 

Kõik õues mänginud rahvamuusikakollektiivid kolisid peagi Soome Pärimuskeskuse saali. Algas järgmine, meie jaoks ühtlasi päris-päris viimane osa juhannuse pidustustest – ühisjämm, mida juhendas kohalik legendaarne rahvamuusik Oren Tikkanen. Kõik, kel pill käes, võisid sellega liituda. Teoorias lihtne, praktikas ka lihtne. Vaja läks vaid nii-öelda juhti, kes lugu eest võttis, teised tulid kaasa meloodia või saatega, kuidas keegi eelistas. Teadsime juba, et meilgi tuleks mõnda lugu pakkuda, sestap olime välja valinud Kännu Peal Käbi leivanumbri “Rukkilõikuse”. See on saanud tuntuks oma arvukais läänemeresoome keeltes salmide tõttu ning läks täismahus peale. Enamgi veel: ega keegi ei teagi, aga tegelikult on see laul vahepeal saanud ka mokša- ja ersakeelsed salmid. Lihtsalt kunagi varem pole neid teiste ees lauldud. Siin aga seadsime Anna mikrofoni taha ja fakti ette ning rukkilõikus laienes sujuvalt volgasoome keelerühma maadele. Kes iganes soovis, laulis paljundatud sõnalehtede abil kõik kaasa.

Jämm jätkus, aga meie hakkasime tasahilju välja tilkuma, sest aeg, va armutu, andis endast märku. Vahetasime riided ning jätsime hüvasti headeks sõpradeks saanud pillide ja otse loomulikult kõikide ägedate inimestega, kellega neil päevil tutvunud olime, ning jagasime vaistlikku tunnet, et küllap kohtume tulevikus veel. Oli südamlik ja veidi kurbki, et lahkuma peame, aga samas valdavalt ikka väga õnnelikud, et üldse kogu pidustuste nädal selliselt toimuda sai.

Atte:

Alustasime tagasiteed lõuna poole. Veidi üle kolmekümne kilomeetri kaugusel Hancockist asus ameerikasoome piirimaaelanike muuseum Hanka Homestead, millest olime nädala jooksul mitmel korral kuulnud nii jaanipäeva turul kui ka kaevandusmuuseumi ees toimunud laadal. 

Teekond talumuuseumisse viis meid mööda kruusateid ja läbi põllumajanduslike avamaade. Kohanimed ja sildid pakkusid omamoodi huvi ja rõõmu oma soomelikkuses. Elo, Askel (‘samm’), Tapiola, rääkimata üksikute majade ees seisvatest pereettevõtteid reklaamivatest siltidest. Soome piirkondlikku nimetraditsiooni tundev inimene võis märgata isegi otseseid viiteid nimeandjate päritolule, nagu näiteks Kallungi Road. Koha- ja perekonnanime Kallunki on vanasti esinenud peamiselt Pärapõhjas ja Kirde-Soomes.

Hanka talumuuseum asub lookleva Sturgeon Riveri ehk Tuurajõe lähedal ning ka Keweenaw’ laheni on sealt vaid mõned kilomeetrid. Pöörates väikesele kõrvalteele, jõudsime peagi puidust väravani, millest läbi sõites nägime juba niitu ja väikese mäe ümber paiknevaid luitunud taluhooneid. Siin meid juba oodati. Meie juurde astus üks Hanka muuseumi vabatahtlik, kes pakkus sõbralikult, et räägib meile selle paiga ajaloost. Aeg oli küll piiratud, kuid vaatamata sellele jõudsime põgusalt tutvuda homestead’i ja selle ajalooga.

Lõuna-Pohjanmaal sündinud ja 19. sajandi lõpus Ameerikasse kolinud Herman ja Miina Hanka rajasid oma asundustalu 1896. aastal pärast seda, kui Herman sai kaevandusõnnetuses vigastada. Ühendriikide asustusseaduse (Homestead Act) järgi sai talupoeg endale 160 aakrit maad, kui ta kohustus sellest vähemalt osa viljakaks põllumaaks rajama ja seda viie aasta jooksul harima. Esimene hoone oli loomulikult suitsusaun, kus perekond elas enne peahoone valmimist. Järk-järgult ehitati juurde lisahooned, nende hulgas sepikoda, piimakoda, hobusetall, lehmalaut, heinaküün, kanala ning masina- ja puukuurid. Tänapäeval on talu renoveeritud vabaõhumuuseumiks, mis annab hea ülevaate 19. ja 20. sajandi vahetuse agraarsest elust ning ameerikasoome piirimaaelanike elutingimustest. 

Anti:

Enne Michigani piiridest väljumist oli mul soov veel üheks põgusaks peatuseks. Keweenaw’ poolsaart piirab ida poolt sisemaasse lõikuv Keweenaw’ laht. Seal jäi meie teele L’Anse’i reservaat, mis kuulub seadusega Keweenaw’ Lahe Indiaani Kogukonnale. Selle kandi põlisameeriklased kõnelevad ojibwe keelt, millel on Kanadas ja Ameerika Ühendriikide põhjaosas kokku umbes 50 000 kõnelejat (veidi vähem kui võro keelel). Ülemjärve äärde tulid nad 17. sajandil, kuid ka varem elas seal inimesi. Viimastest on maha jäänud arheoloogilisi jälgi, millest Sand Pointi asulakoht ja hauakääpad jäid otse meie teele. Nii tegimegi lühipõike järve äärde, metsaserva suure autokämpingu kõrval.

Ühes internetist leitud 1978. aasta magistritöös avaldatud plaan näitas metsas mitmeid tõenäoliselt inimkätega loodud maastikuvorme. Kõiki neid polnud meil mahti üle otsima hakata – mõistsin, et mu reisikaaslaste mõtted võivad juba otsapidi kodus olla –, aga lähima metsatuka sees leidsin siiski kühmu, mis meenutas väga Kagu-Eesti liivakääpaid. Kas see võis olla vana, Kolumbuse-eelne kalme? Polnud minu võimuses täpsemalt teada saada. 1960. aastate lõpus tehtud arheoloogilistele välitöödele tuginedes elati Sand Pointis vahemikus 1100–1400, söödi, mida mets ja järv pakkusid ning valmistati mitmesuguse kuju, suuruse ja kaunistustega keraamikat. Oma surnud sängitati piklikesse ja ümaratesse kääbastesse nii põletatult kui põletamata.

See oli meie viimane kohtumine Ülemjärvega. Varsti hakkas meie tee kulgema mööda Michigani järve läänekallast.

Britt-Kathleen:

Tagasi Chicagos, saime kõik korraks ühes hotellitoas kokku, et koos pikast teekonnast taastuda, reisi üle muljetada ning järgmise päeva plaane teha. Ringis ütles igaüks, mis meeldis talle möödunud nädala juures enim: näiteks sündmus, hetk, vestlus vms.

Pühapäev, 21. juuni: Chicago ja kojusõit

Britt-Kathleen:

Järgmisel päeval oli meil piisavalt aega, et teha üks tiir Chicagos. Olime tänu Eesti Maja asukatele saanud põhjalikud eelteadmised, mida selles tuulises linnas vaadata võiks, kuid ajapiirangu tõttu olime sunnitud nimekirjast valiku tegema. Otsustasime, et peame leidma üles Oa.

Ühes Chicago keskparkidest, Millennium Parkis, asub tagasihoidliku elumaja suurune skulptuur, mille elavhõbedat jäljendavalt pinnalt peegelduvad moonutatud kõrghooned, pilved ning kuju ümber siblivad inimesed. Taies kannab ametlikult nime Cloud Gate (Pilvevärav), kuid rahvasuus on talle oma kuju järgi antud nimi The Bean (Uba). Et tähtsa oa nägemine ajalukku jäädvustuks, otsustasime üheskoos teiste turistide kombel selvekuva teha.

Chicagos käisime veel niisamagi ringi, peamiselt just eelmainitud Milleeniumi pargi ümbruskonnas. “Mere ääres”, mis tegelikult on hiiglama suur Michigani järv, oli kaunis promenaad, mida mööda patseerida ning kus saab teha väga ägedaid pilte linnast. Nii lavastasime taas ühe fotosüüdistuse: Hõimulõimed ja Kännu Peal Käbi on päriselt Tuulises Linnas (Chicago hüüdnimi on Windy City) käinud ja seda näinud. Nautisime veel kerget lõunat kohalikus Starbucksis ning oligi taas aeg metroojaama minna. Ootekojas lehkas nagu oleks kogu linn seal oma hädasid teinud, kuid vängele vinele vaatamata oli meeleolu kõrgel, kuna just seal oli üks (ilmselt mehhiklasest) tänavamuusik otsustanud kaunis rütmikaid hispaaniakeelseid lugusid mängida. Muusika oli nii kaasahaarav, et meie peaaegu-nagu-ABBA seltskond võttis paaridesse ja hakkas seal, kahe raudtee vahel, tantsu vihtuma. Mul ei jäänud muud üle, kui üksinduses puusi nõksutada, kuid ega ma liiga kurvameelne ka polnud, sest teadsin, et juba 24 tunni pärast saan minagi oma kaaslasega Eestis tervitustantsu vehkida.

Anti:

Lend Chicagost Helsingisse algas pühapäeva õhtul ning oli erinevalt esimesest sõidust meeldivalt sündmustevaene. Suur osa ajast lihtsalt magasime. Esmaspäeval jõudsime Helsingisse, kodusele vana soome-ugri maailma pinnale. Sealt suundus Bogi otsemaid oma järgmisele suurele soome-ugri tuurile – Soome-Karjalasse Soome-Ugri Filmifestivalile FUFF. Meie teised lendasime peagi Tallinna ja sealt juba bussiga kodusesse Tartusse, mis oli terve selle nädala meid kannatliku rahuga oodanud. Kõik oli hästi.

Britt-Kathleen: 

Reis Ameerika Ühendriikidesse soome diasporaa kogukonda oli tohutult õpetlik ja inspireeriv. See andis võimaluse luua uusi sidemeid, astuda järgmine samm sõjajärgses hõimuliikumises, jagada oma teadmisi ning muusikat ning õppida kogukonnalt, kes hoiab oma juuri elus ka kodumaast kaugel.

Anna: 

Meie Hancocki-seiklus osutus soojaks ja meeldejäävaks eelkõige tänu kohaliku kogukonna inimestele, kes meid nii südamlikult vastu võtsid.

Suur tänu Clare Zuraw’le, kes hoolitses selle eest, et meil oleksid olemas kõik vajalikud pillid ja noodipuldid. Kay Seppala tutvustas meile oma imelist tantsurühma Kivajat ning selle andekaid ja rõõmsaid lapsi, kellega pidasime päris Ameerika moodi pikniku. Jim Kurtti hoidis meid kogu aeg toimuvaga kursis ning aitas korraldada viisade ja teiste vajalike dokumentidega seotud ettevalmistusi. Gage “Touko” Keränen üllatas meid käbidega, valmistas soome-ugri lippudega rinnamärke ja kutsus meid enda juurde vahvale järelpeole.

Ja muidugi ka Oliver Loode, kes meid julgustas ja toetas ning innustas üldse mõttega osaleda Ameerikas toimunud soome-ugri kultuuripealinna sündmustel.

Meie ümber oli nii palju hoolivaid ja abivalmis inimesi, kes tegid meie viibimise Hancockis tõeliselt eriliseks. Suur aitäh teile kõigile – just tänu teile jääb see reis meile kauaks meelde!

Britt-Kathleen: 

Meie sõit poleks olnud võimalik ka ilma toetajateta. Suur tänu ja sügav kummardus, Finlandia Foundation National (USA), Haridus- ja Teadusministeeriumi Hõimurahvaste programm (Eesti) ning Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (USA)! Täname teid usalduse ja abi eest: tänu teile sündis võimalus kohtumisteks, kogemusteks ja mälestusteks, mis jäävad meid igavesti saatma.