2026. aasta suve võib pidada Hõimulõimede suurte reiside hooajaks. Juunis väisas meie esindus Ameerika Ühendriikides soome-ugri kultuuripealinna Hancocki Juhannuse pidustusi. Sellest kõigest veidi rohkem kui kuu aega hiljem sõitsime lõunanaabrite liivlaste maile, et kogeda nende noortelaagri tegemisi ja iga-aastast suursündmust Liivi Püha. Viis päeva oli just paras aeg, et saada päris hea ülevaate enamikest Kuramaa liivi küladest ning tutvuda tänapäevase liivi kultuurieluga.

Kolmapäev, 29. juuli

Anti: 

Kuramaal Liivi Rannas on igal suvel korraldatud lastelaagrit, kus liivlaste noorem põlv omandab tarkusi esivanemate keelest ja kultuurist. Tänavu oli laager usaldatud Läti Ülikooli Liivi Instituudi õlgadele, korraldusse panustas ka Tartu Ülikooli liivi keeleteadlane Tuuli Tuisk. Tema kutsus ansambli Kännu Peal Käbi üles astuma nii noortelaagris kui ka Liivi rahvamajas ning korraldas selle jaoks meile Tartust väikese bussi koos juhi Ilmariga, kellega võisime vabal ajal ümberkaudsetes külades ringi kolada. Meie Hõimulõimede seltskond oli tegelikult ansamblist suuremgi – kokku 12 täiskasvanut ja kaks last. Perekond Niinemägi liikus oma autoga, teised kasutasid bussi võimalusi ära nii palju, kui bussijuhi tööaeg lubas. 

Sõitu alustasime kolmapäeva hommikul kell üheksa Tartust Vanemuise alumisest parklast. Siit alustasid rännakut Britt, Agatha, Bogi, Anti, Patrick ja Riku, Maarjamõisa kandis liitusid meiega veel Anna ja Dima. Hõimulõimede mõneteistkümne liikme seas on täitsa arvestatav liivi fraktsioon, kellest valdav enamus olid esindatud ka meie väljasõidul. Mul oli kaasas Miina Norviku ja Tuuli Tuisu „Līvõ kīel optõbrōntõz. Liivi keele õpik“, mida tee peal meie oma liivlaste Britt ja Agatha assisteerimisel tudeerisime. Sõit Lätti läks rahulikult ja plaanipäraselt, Riia bussijaamas saime täiendust Vilniusest tulnud Carmeni näol. Lõunat sõime lennujaama lähistel kaubanduskeskuse Spice kuulsas Lidos, samuti varusime söögikraami edasisteks toidukordadeks. Ja siis edasi läände ja loodesse Liivi Ranna suunas.

Carmen:

Käisin Liivi rannas esimest korda. Olin seda aastaid oma peas ette kujutanud kui nukrat paika ja melanhoolse postituse materjali, kus on näha ainult mingeid jälgi sellest, mis kunagi oli, kus säilinud majapidamisi hooldavad inimesed, kes liivi pärandist midagi ei tea, või ei hoolda neid keegi. Kui paatide kalmistul sai seda nukrust tõesti tunda, siis kusagil mujal mitte. Iga päevaga veendusin, et statistikaga üritatakse rahvast lihtsalt elusalt matta. Ma ei olnud sellist vasturääkivust hääbuva rahva narratiivi ja tegelikkuse vahel varem näinud.

Bussiga saabusime esimesena Kuoštrõgi (läti Košragsi), kus vaarikapõõsaste taguses punases majakeses ööbisid Kännu Peal Käbi liikmed. Enne aga tegime kiire põike laagripaika, kus Tuuli hüüdis mehed appi ja bussi peale toimetati kaks suurt kanistrit joogivett – kraanivesi ei olevat Liivi Rannas joogikõlblik. Ootamatult selgus, et õhtusöök on laagripaigas ette nähtud vaid Kännu Peal Käbi liikmetele, mis tähendas seda, et ülejäänutel tuli toidu hankimiseks liikuda Irēle ehk Mazirbesse (Liivi Rannal on minu teada vaid kahes külas toidupood – Irēl ja Kūolkas). Linnainimesena tundsin, et olen sattunud ellujäämiskursusele – kraanivett ei saa juua ja poodi peab minema läbi metsa. Viimases hädas avasin Bolti äpi, kust vaatas vastu “Unnamed road Latvia” ja “Sorry, we do not deliver here”. Bussijuhi tööaeg oli läbi. Hakkasime siis viiekesi koos Agatha, Anti, Riku ja Patrickuga sammuma. Teekond läbi männimetsa oli aga imeline! Tagasi tulime mööda randa. Rannajoon on tänuväärne orientiir külade vahel liikudes, teelt kõrvale kalduda ei ole võimalik, mere kohal on ka alati mingi valgus. Tuleb ainult õiges kohas luidete vahelt sisse minna.

Anti:

Ringi liikus info, et õhtul on tulemas noorte laagriliste talendiõhtu, mida tasub kindlasti vaatama tulla. Tasuski: noored liivlased on terased nagu rebased ning mitmeteistkümne esitluse sisse mahtus kuhjaga puändiga lühinäidendeid, värskeid tõlgendusi igihaljatest liivi lööklauludest ja isegi akrobaatilisi liikumisnumbreid. Kõiki hindas selleks õhtuks loodud kolmeliikmeline žürii, kes andis esitlustele oma laua tagant rangeid hindeid (ma küll teisi numbreid peale kim ei märganud, aga ega ma ka ise neid kuidagi teisiti hinnata mõistnuks…). Võisime veenduda, et laagrilised olid tõepoolest pandud kõikvõimalikes oludes liivi keelt kõnelema – ka enamik miniatuuride sõnalisest küljest oli omakeelne.

Carmen:

Kui bändirahvas jäi Kuoštrõgi, siis ülejäänute koduks oli kahel järgneval ööl sisemaal asuv külalistemaja, kuhu Tuuli viis meid autoga (ole sa tänatud!). Sisemaa oli pime ja tühi, hirmutavalt vaikne, väljas juba jahe, ainult meie autotuled täielikus pimeduses orienteerumas. Kui kaardirakenduse järgi oli õige teeots tuvastatud, avastasime sealt suletud tõkkepuu, mille võtit tuli otsida täiskuu valgel kivi alt koodiga lukustatud karbist. Majja jõudes avastasime, et kapi tagant avaneb veel üks tuba, aga selleks ajaks oli kõik juba niigi ebareaalne. Narnias julges magada ainult Riku. Joogivett oli kokku viis liitrit, mille justkui olukorda ette aimates olime Riiast kaasa ostnud. Tomatit veel võileivale jätkus.

Neljapäev, 30. juuli

Carmen: 

Kõige põnevam päev! Hommikul suure innuga bussi ja otsast külasid läbi sõitma! Mängisime toredat bingot, mille eesmärk oli igast külast leida liivi lipp. Mäng osutus lihtsaks, avalikult lehvivate liivi lippude hulk oli üllatavalt suur, Kūolkas (lätipäraselt Kolkas) olid need peatänaval lausa iga tänavaposti küljes. Püüdsime mitmes külas käia ka rannas. Kūolkas külastasime Liivi kogukonna maja, kus asus moodne muuseum ja käsitöönäitus. Pidevalt juhtisime üksteise tähelepanu, kui kaunilt liivi lipuvärvid kokku kõlavad. Sealt ostsin kaasa ka väikese liivi lipu, mida ülejäänud reisi vältel igal võimalusel käes kandsin. Sõidu lõpetasime Kūolka ninal, kus sõime lõunat männimetsas restorani katuseterrassil ja korjasime magustoiduks ümbritsevast metsast mustikaid. Kūolka tipp ise oli üsna rahvarohke, seetõttu seadsime end rannas istuma (ja ujuma) veidi kaugemal. Kahe mere kohtumispaika kujutasin siiski ette natuke dramaatilisemalt, ristlainetuse nägemiseks tuli vaeva näha.

Anti: 

Jõudsime läbi põigata ka väikesest Vaidi (lätilikult Vaide) kalmistust, mis asub külast veidi eemal metsas.  Surnuaed nägi välja kena ja hoolitsetud, metsikust loodusest eraldas seda väike lipptara. Kohalik rahvas on siia maetud perede ja suguseltside kaupa. Kes asjast teadsid, neile hakkasid silma mitmed tuntud liivi perenimed. Ühele hauakivile oli kirjutatud „Zuonkõ aim kālmad“ ehk Zuonkõ hõimu või pere kalmud.

Britt-Kathleen:

Neljapäeva õhtul paluti Kännu Peal Käbil ja sõpradel liituda noortelaagri jämmiõhtuga. Olime selleks teadlikult ette valmistunud ning võtsime endaga kaasa mõnusad palad, millele kaasa laulda või tantsida. Teadsime, et laagrilised laulavad liivikeelseid lugusid, seega mõtlesime, et pakume neile natuke elevust, võttes ette ungari „Virágomi“ ning kõrvale kohe Ķempi Kārli salatsiliivi keelde tõlgitud „Min ēdrimi“. Tänu Kārlile on meil ka teine salatsiliivikeelne lugu olemas: „Rykdrāt“ ehk eestlastele ammu tuttav „Kõnõtraat“, mida saime ka ühises jämmiringis laulda.

Anna:

Jämmil laulsime muidugi ka üht oma lemmiklaulu „Puhu, tuul“ liivi keeles. See laul kõnetas meie kaaslasi kohe ning peagi kuulsime ka nende versiooni. Saime teada, et sellel laulul on olemas lausa kuus erinevat viisi!

Kui nii lüürilised kui ka tempokamad laulud lauldud ja istumisestki juba villand saanud, võttis Dima välja karmoška. Nagu öeldakse: kus on karmoška, seal on ka tants! Udmurdi tantsumuusika ei jäta kedagi külmaks. Näitasime ette mõned lihtsamad sammud, ülejäänu polnudki enam oluline – peaasi, et jalg tatsuks ja meel oleks hea. Viimane tants võttis juba päris võhmale, aga rõõmu jätkus kõigile.

Carmen: 

Millegipärast otsustasime Rikuga enne jämmi algust randa minna. Pikalt vesteldes avastasime ühel hetkel kaarti vaadates, et oleme juba poolel teel Pitrõgi. Pidasime natuke aru, kas minna tagasi või edasi, ning otsustasime spontaanselt Pitrõgi avastamise kasuks. Teel nägime rannaliivale kraabitud joonistusi ja neid kirjeldavaid liivikeelseid sõnu ning olime mõlemad vaimustuses liivi keele elavast kasutusest. Pitrõgis (läti keeles Pitrags) oli meil aega kõike rahulikult uudistada – baptistikirikut, infostende, kuulutusetahvlit ning kõike muud tähtsat ja tähtsusetut. Kui bussiga külasid läbi käies oli vaja graafikust kinni pidada ja käigud olid ajaliselt pigem kompaktsed, siis jalutuskäik Pitrõgi võimaldas külaga kahekesi olla, vaikselt kuulata ja tunnetada. Rohkem ma reisi jooksul Pitrõgi ei jõudnudki (mõned olevat seal käinud järgmisel ööl). 

Reede, 31. juuli

Carmen: 

Juuli viimasel päeval kolis Kännu Peal Käbi fänniklubi kaheks järgnevaks ööks Sǟnagi (läti keeles Saunagsi). Meie päralt olid seal kaks kämpingumaja, ühes neist kaks narivoodit ning teises üks lai voodi – jagunesime neljaks ja üheks. Kuna väljaspool bussijuhi tööaega vajas transport endiselt alternatiivseid lahendusi, sõltusime endiselt Tuuli heatahtlikkusest ja autost, kuhu mahub liikluseeskirju järgides teatavasti neli reisijat. Anti otsustas ennastsalgavalt kahel ööl tulla üksi jalgsi Irēlt Sǟnagi – see võttis kokku umbes kaks tundi – ning tänutäheks sai ta endale privaatse majakese suure voodiga. Kui Sǟnagis oli internet ja laadimisvõimalus (Irēl asuva Liivi rahvamaja juures ei ole telefonilevi, ma ei teadnud, et see tänapäeva Baltikumis võimalik on), siis vett ja toitu hakkas väheks jääma.

Anti:

Sel õhtul pidi Liivi rahvamajas toimuma Kännu Peal Käbi täispikk kontsert ning selle jaoks oli esimese asjana meil tarvis kätte saada basskitarrist Atte. Kohustused ei lubanud teda koos meiega sõitu alustada, kuid olime kokku leppinud, et ta sõidab omal jõul Vǟnta, lätipäraselt Ventspilsi linna (Kuoštrõgist 50 kilomeetrit edelas), kust me ta endaga kaasa võtame. Kui olime hommikul olemasolevad jõud bussi peale kogunud, sõitsimegi päris esimese asjana Vǟntasse. Oma 32 000 elanikuga on see suuruselt kuues linn Lätimaal, peamiselt tuntud sadama poolest, kuid ka liivi rahva jaoks on see lähim suur linn ning seega oluline kultuurikeskus.

Bussijuht leidis endale sobiva tankla, kust meie uitamistele kaasaaitamiseks vajalikku kütust varuda, ning meie leidsime Atte. Lõuna hakkas lähenema, seetõttu otsustasime kusagil siinsamas kesklinnas keha kinnitada. Keegi teadis öelda, et Valt ja teisedki liivlased kiitvat ühte konkreetset söögikohta, niisiis otsisime paiga üles ning istusime üheskoos väliterrassil suure laua ümber. Söök-jook olid head, ainult nende ootamine võttis omajagu aega. Aga ega sestki olnud midagi, sest andis seltskonnale võimaluse mõnusalt üksteisega juttu ajada. Üleüldse tundub mulle, et meil oli taaskord kokku saanud tore kamp soome-ugri entusiaste, kes tundis põhjalikku huvi ühe rahva kultuuri, ajaloo, keele ja eluolu kohta ega lasknud ennast raskustest väsitada.

Pärast lõunasööki võtsime suuna tagasi Kuoštrõgi poole. Et ansambli kontserdi ettevalmistusteni oli aega veel mitu tundi, võtsime plaani põigata läänepoolsetesse liivi küladesse – Patikmōle, Lūži ja Pizāle. Neis on kõneldud kuraliivi läänemurret, millesse üks esimesi kaasaegseid liivi haritlasi Jāņ Prints vanem tõlkis 19. sajandil Matteuse evangeeliumi. Suurelt maanteelt viib igasse külla eraldi teeharu, otse ühendavad neid omavahel vaid väikesed metsarajad, kuhu polnud mõtet bussiga ronima hakata. Aga need küladesse viivad kruusateed olid hullumoodi treppis, nii et me kõik rappusime korralikult läbi ja vaene buss veel kõige rohkem. Aga vastu ta pidas ning me olime talle ja tema kannatlikule juhile Ilmarile ääretult tänulikud.  

Patikmō, läti keeli Oviši, on Liivi ranna lääne- ehk edelapoolseim küla ning mitmed käsitlused unustavad seda isegi liivi külade hulka lugeda. Küla keskel lipuvardasse tõmmatud rohevalgesinine lipp igatahes andis ühemõttelise vastuse paiga rahvusliku kuuluvuse kohta. Väikese otsimise järel leidsime metsast üles terve Lätimaa vanima, 1814. aastal ehitatud töntsaka tuletorni. Vist saanuks mingi piletiraha eest lähemalt sisse ka piiluda, aga jätsime asja sedapuhku sinnapaika.

Järgmine sihtmärk oli Lūž, lätilikult Lūžņa. Siin ei osanudki me korraga ühtegi konkreetset vaatamisväärsuse-väärilist paika välja mõelda. Aga et Google’i kaart näitas metsas mingit sõjaväelinnakut, võtsid vähemalt mõned meist ette jalutuskäigu, et asja lähemalt uurida. Selgus, et keset tihedat rohelust kükitasid suured nõukogudeaegsed betoonvarjendid, nende tagant leidsime ka läbi liivaluidete merre voolava Lūži jõekese. Selline tore peidetud nurgatagune.

Pizā ehk Miķeļtornis on kolmest läänekuraliivi külast suurim. Uudistasime kunstnik Ģirts Burvise rajatud laevakujulist monumenti Purjelaevade Sajand. Puust laevade ja rauast meeste meenutuseks loodud mälestusmärk tutvustab silmapaistvaid ärkamisaja isikuid ja sündmusi Liivi Rannast. Põikasin kärmelt ka külla sisse, kus nägin tänavaäärset tellistest luteri kirikut ja taamal Miķeļbāka tuletorni, mis muide on kõrgeim majakas terves Baltikumis. 

Britt-Kathleen:

Kontserdipaika, Liivi rahvamajja jõudnud, tuli asuda kohe lava ette valmistama ning heliproovi tegema. Mis aga meie heliproovist sai? Hoopis operatsioon! Atte bass andis otsad ning enam temast ühtki piiksu välja ei tulnud. Jumalale tänu, Merit oli tulnud kogu perega, mis tähendas seda, et meiega oli kaasas kirurg, Meriti abikaasa Allan, kes on ise bassimees ja ka muidu meisterlike kätega kõigeoskaja. Mis siis ikka – tuli pill lahti teha ja vaadata, mis seal sees toimub. Õnneks oli kohapealsetel helimeestel olemas jootekolb, mille abil Allan oma operatsiooniga alustada võis, ning maksimaalselt kümne minutiga oli pill taas ellu äratatud. Südamelt langes kivi ning saimegi heliproovi tehtud.

Anna:

Kontserdiõhtu Liivi rahvamajas:

Muidugi polnud see meil esimene kord ansambliga täiesti uues kohas lavale minna. Oleme oma kontsertreisidel igasuguseid olukordi kogenud – ka neid, kus tulles kenasti kokkulepitud ajaks heliproovi selgub, et mitte keegi ei tea, et me üldse tulemas oleme ning eelnevalt saadetud tehnilisest riderist pole samuti keegi kuulnud. 

Liivi rahvamajas oli olukord algusest peale natuke isesugune.

Kui kohale jõudsime, nägime, et mõned helimehed ja lavatehnikud olid küll majas ning midagi toimetamas, kuid üsna pea saime aru, et nende mõtted olid hoopis teise sündmuse juures. Pärast meie kontserti pidi saalis algama tantsuetendus ning selle jaoks oli kogu ruum teistmoodi üles seatud. Lava ei olnud seekord päriselt lava – osa saali põrandast pidi hakkama täitma lava rolli.

Meie heliproov oli kokku lepitud kell 18:00 ja olime loomulikult veidi varem kohal. Helitehnikud teadsid küll meie tulekust, kuid mitte seda, et meile oleks vaja mikrofone ja muud helitehnikat ning võib-olla sellepärast ei tegeldud algul meiega üldse. Meie aga teadsime täpselt, et aega pole raisata. Oli vaja pillid ja mikrofonid tööle saada ning enne kontserdi algust jõuda ka tagasi majutusse, sest kõik esinemisriided ja muu vajalik ootasid seal.

Viimaks saime kõik vahendid tööle ja võisime prooviga edasi minna. Ning siis algas „võidujooks ajaga“. Kui heliproov lõppes, tuli sõna otseses mõttes joosta. Või õigemini – peaaegu lennata. 

Tagasi majutusse, riided selga, ennast kontserdiks valmis ja uuesti rahvamajja. Meil oli kõigeks selleks kokku umbes 25 minutit.

Nii kiiresti ei ole ma vist kunagi varem ennast kontserdiks valmis sättinud!

Kell sai kaheksa ja kontsert algas:

Kõige tähtsam oli see, et me olime kohal. Ja veel parem – Liivi rahvamajja oli kogunenud päris palju rahvast, nii kohalikke kui ka kaugemalt tulnuid. 

(Siia sobiks pilt, mida teinud kohalik piltnik, kus kõik oleme laval ja Anna näitab sõrmega kännu ja käbide peale)

Kui lavale jõudsime, oli kogu eelnev pinge kadunud. Nüüd jäi alles see, mille pärast me üldse sinna tulime – muusika ja inimesed.

Saime esitada oma lemmiklugusid ning laulude vahel publikuga suhelda. Kuna aeg-ajalt tuli kasutada ka läti keelt, oli meil abiks tõlk, kes aitas publikuni tuua laulude sisu ja tähenduse. See andis ka kontserdile mõnusa rütmi – laulude vahele tekkis natuke hingamisruumi ning publik tuli meie lugudega paremini kaasa.

Meil on ansambliga saanud heaks tavaks, et iga kontserdi jaoks otsime repertuaari vähemalt ühe kohaliku või sündmuse teemaga seotud laulu. See teeb iga esinemise eriliseks ning aitab meil ka ise selle paiga kultuurile lähemale jõuda. Seekord oli valik muidugi eriti loomulik – liivikeelne laul.

Meie repertuaari on juba ammu kuulunud liivi algupäraga laul „Puhu, tuul“, mida seekord esitasime originaalsõnadega pealkirja all „Pūgõ tūļ“. Uueks looks võtsime „Kas tūndõd mōd“. Selle meloodia põhineb tegelikult tuntud prantsuse rahvaviisil „Ma Normandie“, mida tuntakse ka ingliskeelse pealkirja „Do You Know the Land“ all. Eesti keeles on tema nimi „Kas tunned maad?“. Liivikeelsed sõnad kirjutas kuulus liivi kultuuritegelane ja luuletaja Pētõr Damberg. Laul sai liivlaste seas erakordselt populaarseks ning aastakümnete jooksul muutus see nii omaseks, et seda peetakse tänapäeval liivi kultuuriruumis sisuliselt rahvalauluks – folkloriseerunud ühislauluks, mida tuntakse ja armastatakse. Seetõttu tundus see meie kontserdiks lihtsalt ideaalne valik.

Uued sõbrad ja fännid:

Kontserdile järgnev aeg on selliste reiside juures alati kõige armsam. Inimesed tulid rääkima, kiitsid ja küsisid meie tegemiste kohta. Saime juurde uusi kuulajaid ning isegi noorte seas oli neid, kes meie muusikast väga vaimustusid.

Üks asi, mida sellistel kontsertidel korduvalt kuuleme, on see, et me teeme midagi väga vajalikku – hoiame väikeste rahvaste keeli ja kultuuri nähtaval, toome neid teiste inimesteni ning näitame, et need pole lihtsalt vanad lood raamatus, vaid elavad kultuurid, mida saab ka täna kuulata, laulda ja üksteisele jagada.

Vahetasime kontakte, leppisime kokku, et kohtume kindlasti veel, ning lahkusime rahvamajast juba uute sõpradega.

Anti: 

Jäin veel vaatama kontsertõhtu teist osa ehk salatsiliivi lugudest sündinud tantsuetendust. Kõigepealt pajatasid tantsu loojad ja tegijad tantsutrupist Lauga rahva ees oma projekti sünnist. Etendus „Līb mytkud Salatsel“ ise näis olevat süvitsi läbi mõeldud, selles kõneldi liikuvate kehade ning heli- ja valgusinstallatsioonide koosharmoonias liivi pereliinides edasiantavaid lugusid. Kuna päev oli olnud pikk, siis päris lõpuni ma jääda ei jaksanud, vaid läksin otsisin üles kaaslased. Neil olid vahepeal olnud omad seiklused.

Anna:

Õhtu teine vaatus – ootamatu viktoriin:

Kuna õhtu oli ilus ja suvine, ei tahtnud me kohe majutusse tagasi minna. Pärast kontserdi emotsioone oli vaja natuke lihtsalt õues olla, värsket õhku hingata ja end maha laadida.

Rahvamaja vastas märkasime üht välikohviku moodi kohta. Mõtlesime, et läheme korraks istuma. Sellest „korraks“ sai aga väga lõbus õhtu jätk. Koha omanik osutus äärmiselt jutukaks inimeseks. Peagi jõudsime muusika juurest soome-ugri rahvaste, Eesti-Läti-Leedu suhete ja kogu meie piirkonna kultuuriloo juurde. Söögikoha omanik jagas meiega oma teadmisi, rääkis erinevate rahvaste iseloomulikest joontest ning laulis meile kolmes keeles isegi Balti keti ühislaulu „Ärgake, Baltimaad“.

Ja siis läks asi veel huvitavamaks. Ta hakkas meie välimuse põhjal ära arvama, kes meist võiks olla millise rahva esindaja. Meie jaoks kujunes sellest juba täiesti ootamatu hilisõhtune viktoriin.

Naeru ja hea tujuga lõppenud vestlus oli ideaalne punkt ühele pikale ja emotsiooniderohkele päevale.

Kui lõpuks läbi metsa tagasi Kuoštrõgi poole sammusime, oli ümberringi vaikne. Päev, kuhu oli jäänud kiirustamist, segadust ja 15-minutilist kontserdiks valmistumist, lõppes hoopis rahu, värske õhu ja mõnusa tunnega. Just sellised hetked jäävadki reisidelt kõige paremini meelde.

Carmen: 

Välikohvikus leidis aset veel üks naljakas seik. Kui kohviku omanik hakkas bändiliikmetele oma eesti keele oskust demonstreerima, siis kõrvallauas viibinud leedulaste seltskond sosistas omavahel, et näed, eestlased ei oska võõrkeeli ja nüüd teenindaja peab niimoodi pingutama. Mu reisikaaslased on kõige mitmekeelsemad inimesed, keda ma tunnen.

Laupäev, 1. august

Anna:

Jumalateenistus Irē kirikus

1. august ei ole minu jaoks kunagi lihtsalt tavaline päev. Juba siis, kui hakkasime oma erilist reisi Kuramaale planeerima, teadsin, et seekord möödub mu sünnipäev hoopis teistmoodi – mitte kodus sõprade ja lähedaste keskel, vaid Liivi Rannas. Mõtlesin, et miks mitte proovida midagi täiesti uut ja veeta oma sünnipäev hoopis kusagil mujal, keset erilisi inimesi ja sündmusi? 

Sündmusi oli sel päeval tõesti palju. Pärastlõunal ootas meid ansambliga ees väike etteaste rahvamajas liivi aasta suurimal sündmusel – Līvõd Pivād peol ehk liivlaste pühadel.

Alustasime päeva jumalateenistusega Irē kirikus, mis ehitatud 1868. aastal. Esimese maailmasõja ajal kannatada saanud kiriku torn taastati 1927. aastal ning 1930. aastatel peeti siin ka liivikeelseid jumalateenistusi. Nõukogude ajal kirik suleti, kuid taastati aastaks 1988 ning seal hakati taas jumalateenistusi pidama. Siis peeti seal ka uue aja esimene liivikeelne jumalateenistus.

Kiriku vaikuses ja palvuses oli midagi väga sügavat. Võib-olla just sellepärast, et igapäevaelus me sellist vaikust ja pühalikkust enam kuigi sageli ei koge.

Olles seal oma sünnipäevahommikul, tekkis mul ootamatult väga tugev ja liigutav soov: hoidku Jumal mu emakeelt, kultuuri ja rahvast! Et kui ma kunagi 30 või 40 aasta pärast oma sünnimaale tagasi tulen, ei kõnniks ma läbi tühjade külade, kus kunagi elasid inimesed, kelle keel ja laulud mind siia tõid. Et kalmistul ei peaks ma oma lähedaste jälgi otsima ainult hauakividelt ja nimedelt.

See oli võib-olla kõige sügavam sünnipäevasoov, mida endale kunagi soovinud olen.

Anti:

Kirikust jalutasime rahvamaja juurde, mille kõrvale püstitatud välilaval algasid Liivi Pühad hümnide laulmisega. Siinjuures viktoriiniküsimus: millised läänemeresoome rahvad laulavad oma hümni veel sama viisiga? Liivlastel on olnud tugev koorilaulutraditsioon ning tänagi võisime kuulda Läti eri paikadest tulnud koore. Paljudel olid seljas muistse, 12.–13. sajandi tegumoega rõivad ja ehted, teised jälle kandsid 19. sajandi rahvarõivaid, mille osaks näiteks meilgi toona väga moodi läinud triibuseelikud. Lisaks kooridele astusid lavale ka väiksemad folkansamblid, nende seas ka väga äge noortelaagri liikmete bänd. Kui nad oma tegevusega ka edaspidi jätkavad, siis saab sellest kahtlemata kõva tegija siinpool Läänemerd kummuvas folgitaevas.

Liivi Pühade oluline tava on ühise protsessiooniga mere äärde minek ning tammepärja ohverdamine Mere-emale. Lipuga ehitud paati istusid paar meest koos neiu ja noormehega, kes üles merele sõudes pärja vette heitsid. Rannal lausuti samal ajal Mere-emale palvet, et ta oma rahvast ikka toetaks ja aitaks. Liivi kaasaegsete rituaalide kujundamisel on olnud oluline roll rahvamuusik Julgī Staltel, kes oma tütarde ja teiste kaaslastega juhtisid maagilisi toiminguid, aga oli sel päeval üleüldse igal pool, kus vaja – laval esinemas, inimestega suhtlemas ja kindlasti veel sajas kohas korraga.

Ohverdused tehtud, oli kõnede aeg. Sõnasaajaid oli päris palju, teiste seas Eesti, Soome ja Ungari diplomaatilised esindajad, kes kõik rõhutasid meie sugulust ja üksteise toetamist. Liivlaste põhikõne pidas Valt Ernštreit, kelle jutu tõlkis läti keelde noorema põlve hea keelemõistja Sofija Kūla. Ma ise eriline kõnede kui žanri fänn ei ole, aga mõistan nende ülesannet näidata oma kohalolu ja kaasamõtlemist ühistes ettevõtmistes.

Anna:

Jõudsime rahvamajja kohale veidi varem, et oma pillid ja muud esinemiseks vajalikud asjad kätte saada; olime need jätnud pärast eilset kontserdi siia lukustatud ruumi. Rahvamaja oli juba rahvast täis. Kohal olid erinevad rahvaansamblid ja kunstnikud, kes laulsid-mängisid ja tutvustasid lühidalt oma tegemisi. Kännu Peal Käbi esitas kolm laulu. Meie etteaste järel ootas mind päeva armsam üllatus: kohtusime kauaaegse sõbra Helgi Daubarega, kes oli tulnud siia Ventspilsist esinema oma liivi ansambliga Kāndla.

Haapsalust pärit Helgi aastakümneid elab Ventspilsis ning pühendunud liivi keele ja kultuuri hoidmisele. Kohtusime temaga esimest korda aastaid tagasi Hõimupäevadel. Kohe pärast Kännu Peal Käbi esinemist tuli Helgi meie juurde suure õitsva ürdikimbu ja imearmsa ämbrikesega, mis oli täis tema koduaiast korjatud tikreid ja sõstraid. Kui armas on kohtuda kalli sõbraga! Sellised kohtumised ja sündmused jäävad kauaks meelde.

Pärast esinemist jalutasime läbi laadamelu bussi juurde, et pillid turvaliselt öömajja viia. Ise aga otsustasime päeva jätkata ühise lõunaga välikohvikus, mis oli tuntud selle poolest, et seal sai tellida isegi liivi keeles – meie jaoks täiesti kohustuslik peatus! Esinemispinge oli langenud ja väsimus korraks unustatud, kui istusime kõik laua taha. Pitsad tulid otse puuahjust ning kogu koht oli nagu loodud suviseks pidupäevaks – murule tõstetud lauad ning nende peal suvised kaunistused ja suured lillevaasid.

Ma tundsin end lihtsalt õnnelikuna! Ilm, inimesed, muusika, liivi kultuur ja see imeline päev – kõik sobis kuidagi ideaalselt omavahel kokku. 

Ja siis tuli veel üks eriline hetk. Sõbrad kinkisid mulle Tartu piirkonna rahvariidevöö – kingitus, mis tähistas lisaks sünnipäevale ka meie pere jaoks väga olulist sündmust: eestlaseks saamist.

Nii saigi sellest Kuramaa reisist üks minu elu kõige ilusamaid sünnipäevi. Ja kui järgmisel aastal peaks sünnipäevaks taas mõni reis sündima, siis saab sellest hea traditsioon, mida jätkata.

Anti:

Istunud olime me nüüd omajagu ning kuigi toredas seltskonnas on see puhas rõõm, vajab kere ühel hetkel ikka ka liigutamist. Seda saime me taas rahvamaja juures. Õuelavale astus etnorokkbänd Kaligo eesotsas Julgī Staltega, kes lõi kohe lahti tubli energiaga lood. Rahvas oli natuke eestlaste moodi; alguses oli tantsijaid veel tagasihoidlikult ja nagu häbelikult, aga mida hoogsamaks simman end keris, seda rohkem ja rohkem kargajaid lava ette tõmmati. Ei jäänud meiegi kõrvale, panime mängu kõik, mida oskasime, ja natuke veel otsa. Kes tahtis, sai lõunastest kaloritest igatahes jäädavalt lahti. Ja tants on muuski mõttes tervislik ja lõbus.

Carmen: 

Patrick jõudis minult veel küsida, kas ma osalen rongkäigus. Mis rongkäigus? Ja juba haaras liikuv inimvoog mind Patricku käevangus kaasa millessegi, mis meenutas rannal liikuvat inimmustrit, kus teatud trajektoori pidi põimuti üksteisest läbi. Selle käigus tervitasid inimesed üksteist ja soovisid häid pühi, ikka liivi keeles. Soome-ugri rahvas niimoodi kõneleb võõrastega! Õhtu hämardudes hajutati inimvoog ringikujuliselt ümber lõkke, juba loobiti käest kätte põlevaid tõrvikuid ning kaunite rahvaviiside saatel tuli mind keegi suitseva tõrvikuga õnnistama. Selles hetkes, tuhk rinnale kukkumas ja hüpnotiseerivad trummid kõrvus kõlamas, sain ma aru, et ma kogen praegu midagi erakordset. Kui mulle üldiselt meeldib enda ümber toimuvat kontrollida, siis tol õhtul kandis sündmus mind. Ma ei mäleta täpselt, mis seal veel oli, mäletan kõik koos veepiirile minekut ja Mere-emale millegi hüüdmist. Siis järsku hakkas sadama. Ma ei saanud isegi aru, kas ma nutan või oli see tõepoolest vihm.

Järgmises mälupildis oleme tagasi Sǟnagis ja istume neljakesi kämpingu terrassil. Sajab, meie oleme katuse all. Siis järsku ilmus vihmast ja pimedast Anti, rätik õlgadel, jälle jalgsi Irēlt tulnud, ja tervitas meid liivi keeles. Vahetasime mõned sõnad. Hetkeks tundus, et see kõik ongi päris, keegi tuli, soovis külarahvale liivi keeles head ööd ja läks oma teed.

Britt-Kathleen:

Teel õhtusele lõkkele koos Anna, Dima ja Agathaga jäid meie ette paar telki, mis paar tundi varem olid veel olnud osa suurest turust. Agathale hakkas silma üks pillimeister, kelle letil lebas šamaanitrumm. Oli see ürgne liivi DNA, Mere-ema pehmelt tõukav käsi või mõni muu impulss, aga Agatha ostis selle ära. Mõeldud-tehtud ja saimegi oma teekonda Irē rannale jätkata. Tee peal korjasime Agathaga omale „maltsa pähe“, st panime igasugu kena rohelist ja kollast (siinkohal sobiks hästi komi sõna виж), mida loodus andis, omale kaunistuseks juustesse. Rannal ootas meid loojuv päike ja üks kõrge kuhi, mis hirmsasti põletamist ootas. 

Lõkke ümber hakkas pihta rituaal, millest mina oma väeti põlvega ka alul osa võtsin. Etapp, millest osa sain, hõlmas lõkke juures liikumist, nagu omamoodi ringmäng, kus kord tatsad ühe paarilisega, siis saad teise paarilise, lõpuks aga on neid paarilisi väga palju enam. Selles liikluses sai minu algsest paarilisest Agathast vahepeal üks härrasmees, kellega natuke vestlesime. Tuli välja, et meid oli tabanud sama saatus: olime mõlemad katkise põlvega. Meid ei ühendanud aga ainult lombakus, vaid ka fakt, et me mõlemad oleme eestlased ning õppinud liivi keelt. See ei olnud esimene kord selle reisi jooksul, kus pidin tõdema, et siin Liivi Rannal on midagi maagilist, mis asjad omamoodi kokku klappima seab.

Rituaali lõpuosa, Mere-emale elik merele ja tulele andide viskamise ajal jõudis see mõte taas minuni. Miks olime meie reisiseltskonnast just mina ja Agatha korjanud omale tee pealt kaunistusi pähe? Tuli välja, et selleks, et need Mere-emale ohverdada. Nagu seesama liivi DNA oleks lõkkele löönud. Ma olin täiesti hämmingus. Kõik oli täpselt nii, nagu peab. Mõtlesin õhtul veel tagasi meie reisile ning sellele, kuidas mingisugused asjad meie koosveedetud aja jooksul kordusid nagu mustrid: naljadest, piltidest ja isegi Kūolka kalavabriku juhataja Jevgenijs Morozovsi mustast silmaklapist läbi käinud piraaditeema, liivi westerni süžee arendamine, mis ausalt öeldes kirjutas ennast reisi jooksul ise (ehk tuleb see kunagi FUFFil valmis teha?), kohtumine liivi keele oskajast kaaslonkuriga Eestist, mitmetes olukordades koos Agathaga oma liivi juurte tundmine ja tunnetamine. See kõik tekitas minu hinges mingisuguse sügava rahulolu ja vaikuse, millest ma ei saanud pikalt pärast meie reisi lõppugi üle. Ega olekski tahtnud, sest see tunne oli lihtsalt võimas!

Pühapäev, 2. august

Anti: 

Viimane päev. Kännu Peal Käbi rahvas pakkis end hubases Kuoštrõgi öömajas kokku ning võttis Sǟnagis teisedki bussi peale. Meid ootas ees kojusõit, aga enne seda plaanisime läbi põigata veel viimasest liivi kohast – Irē läänepoolsest naaberkülast Sīkrõgist. Tee sinna polnud pikk, nii et miks mitte saada ka see paik oma Liivi ranna kaardile kirja. Mõeldud, tehtud!

Britt-Kathleen:

Sīkrõgi külas sündis üheks esimeseks liivi haritlaseks peetud Pētõr Damberg (1909–1987). Läti keeles kannab küla nime Sīkrags. See on auväärselt vana küla, mille esmamainimine ulatub juba aastasse 1387. Tänini on külas säilinud arhailine hoonestusplaan, millest kumab läbi vana kaluriküla tundmus. Oskar Loorits on kunagi öelnud, et liivi külad on südamega. Seda on ka Sīkrõg, kus Kilāsidāmi (külasüdame) elumaja oli omal ajal rahva põhiline kokkusaamispunkt: seal leidsid öömaja kalurid ning mõnda aega toimetas majas isegi pood. Kilāsidāmi vastas, Vīnamegi talus, elasid kalur-sepad. 1936. aastal valminud sepikoda seisab täpselt samas paigas, kus asus sepikoda juba 18. sajandil. Sellest mõnikümmend sammu suure tee poole jääb paremat kätt Ķeļķi talu, mis ongi eelmainitud liivi suurmehe sünnikodu. Nii Ķeļķi talu kui ka teiste talude mitmed hooned on tänaseks saanud ehitismälestise märgi külge ning on seetõttu riikliku kaitse all.

Anti:

Tagasitee koju oli lihtne ja unine. Varem või hiljem jäid vist küll kõik meist mingiks ajaks magama, ainult bussijuht hoidis professionaalset joont ning vedas meid kindla käega läbi küpssuvise Lätimaa. Lõunapeatuse tegime sealsamas Spice keskuse Lidos (kus einestades hakkasid mõtted keerlema juba järgmise aasta väljasõidu ümber), seejärel panime Riia kesklinnas maha Carmeni, Riku, Patricku ja Agatha, kelle edasised rännuteed hargnesid siit eri suundadesse. Meie ülejäänud jõudsime õhtupoolikul Tartusse ning roomasime kõik oma kodudesse, väga väsinud, aga siiski õnnelikud läbielatud seiklustest.

Meie seltskonnas oli neid, kes Liivi rannas käinud varem korduvalt, kui ka päris esmakülastajaid. Mitmepäevane sõit pakkus aga kõigile avastusrõõmu ja silmaringi avardumist, staažist hoolimata. Päris nägemata jäid meil sellel reisil vaid Liivi Ranna külaahela keskele jäävad Īra ehk Lielirbe ning Ūžkilā ehk Jaunciems. Vahest on isegi hea, kui tead, et mingis paigas on endiselt avastamata nurgakesi. Ettekujutuses säilib neil nõiduslik salapära – mine tea, mis imelisi asju seal kõik leida võib! Aga kui võimalus avaneb, küllap siis kord ka sinna jõuame ja nende paikade seletamatust maagiast osa saame.